Lisaks ilmselgele suhtlusvõttele - kõnele, on meie ümber tuhandeid märke, asju ja viiteid, mis meie tähelepanu köita üritavad. Näiteks gootid, hipid või punkarid kommunikeeruvad ühiskonnaga eelkõige oma välimuse ja grupivaimsuse kaudu. Selline suhtlus on inimestele teada - tuntud ega vaja pikemat süvenemist.
Kui paljud meist aga mõtlevad sellele, et ka reklaam prügikastil, kuju pargipingi kõrval või kleeps auto tagaaknal algatab suhtlust? Sellega kaasneb muidugi ka infomüra ja tarbetu prügi tekkimise laviin, sest tihtipeale üritatakse inimeste kui objektidega tekitada liialt agressiivset ja tarbetut infovahetust. Võtame näiteks paar nädalat tagasi igal pool virvendavad valimisreklaamid. Enamasti kutsuvad need tarbijaskonnas esile ainult pahameelt ja kuigi õige on see, et ka negatiivne reklaam on reklaam, peaks kuskilt jooksma mingi piir. Mina isiklikult ei pannud lõpuks neid tuhandeid postreid enam tähelegi ning telekast pidevalt pommitavad valmisreklaamid tekitasid tahtmise tervisejooksule minna, mis näitab, et olukord oli tõesti hull.
Meie infoühiskonnas on tekkinud aga ka karistamatuse tunne, kuna monitori taga istudes ei mõelda tihti selle peale, et ka vastasekraani silmitseb inimene! See võib olla Su ema, sõbranna või vanaema, ent internetis sappi pritsides ei tule see pähegi. Klaviatuurisõdalased ei viitsi isegi enam sõna võimule mõttepoegagi raisata, tähtis on vaid kedagi halvustada, et siis iseennast kuidagi paremini tunda. Muidugi on see imelihtne, sest enamasti puuduvad negatiivsel käitumisel tagajärjed. Ka minul on isiklik kogemus kommentaatorite õela poolega. Kuna mulle lähedane inimene on ajakirjandusmaastikul üsnagi tuntud nimi, siis vahel on õnn või õnnetus sattuda arvamuslehtedele, millest nii raske on eemale hoida. Hoolimata sellest, et mõistlik on sellistest saitidest kauge kaarega mööda liikuda, ehmatab mind aeg-ajalt inimeste julmus ja agarus soovida kellelegi midagi kohutavat ning elada välja kogu oma isikliku elu kibedus. Kindlasti ei julgeks needsamad isikud oma sihtmärgi ees füüsiliselt seistes midagi sellelaadset isegi piiksatada, ent internet tekitab meis kõigis negatiivset julgust ja joovastavat võimutunnet.
Internetisõdalastele vastukaaluks võib võtta näost näkku suhtlemisel tekkiva nähtuse, mis paljudele infovahetusena isegi pähe ei tule. See on vaikus, vahel see kõige võimsam ning paljuütlevaim kommunikatsioonivorm. Seda teavad arvatavasti eelkõige need, kel seljataga tormilised suhted, probleemid vanematega vms. Vaikus võib tähendada palju asju: ma armastan Sind; ma olen Sinus pettunud; ma ei oska enam midagi teha või mida iganes muud. Tähtis on selle õigesti tõlgendamine, sest ühelgi kommunkatsioonivormil pole otstarvet, kui seda lahti ei mõtestata.
Siinkohal tahaksin kõikidele südamele panna, et väärtustada tuleks nii sõna kui ka vaikuse võimu. Leida endas ja suhtes ühiskonnaga tasakaal ning märgata asju enda ümber. Elu on palju huvitavam, kui Sa nina oma kingapealtelt üles tõstad ja avatud silmadega ümbrust vaatama hakkad!
Ka see on kommunikatsioon, siinkohal kasutusel populaarne mehenimi Leslie Inglismaal
Märkamiseni,
Liisi
