Thursday, October 31, 2013

Kommunikatsioon kui paratamatus või eesmärk?

Kõik inimesed tunnevad sõna kommunikatsioon, ent kui paljud neist mõtlevad selle eesmärkidele, tähendusele või mõttele?

Lisaks ilmselgele suhtlusvõttele - kõnele, on meie ümber tuhandeid märke, asju ja viiteid, mis meie tähelepanu köita üritavad. Näiteks gootid, hipid või punkarid kommunikeeruvad ühiskonnaga eelkõige oma välimuse ja grupivaimsuse kaudu. Selline suhtlus on inimestele teada - tuntud ega vaja pikemat süvenemist.

Kui paljud meist aga mõtlevad sellele, et ka reklaam prügikastil, kuju pargipingi kõrval või kleeps auto tagaaknal algatab suhtlust? Sellega kaasneb muidugi ka infomüra ja tarbetu prügi tekkimise laviin, sest tihtipeale üritatakse inimeste kui objektidega tekitada liialt agressiivset ja tarbetut infovahetust. Võtame näiteks paar nädalat tagasi igal pool virvendavad valimisreklaamid. Enamasti kutsuvad need tarbijaskonnas esile ainult pahameelt ja kuigi õige on see, et ka negatiivne reklaam on reklaam, peaks kuskilt jooksma mingi piir. Mina isiklikult ei pannud lõpuks neid tuhandeid postreid enam tähelegi ning telekast pidevalt pommitavad valmisreklaamid tekitasid tahtmise tervisejooksule minna, mis näitab, et olukord oli tõesti hull.

Meie infoühiskonnas on tekkinud aga ka karistamatuse tunne, kuna monitori taga istudes ei mõelda tihti selle peale, et ka vastasekraani silmitseb inimene! See võib olla Su ema, sõbranna või vanaema, ent internetis sappi pritsides ei tule see pähegi. Klaviatuurisõdalased ei viitsi isegi enam sõna võimule mõttepoegagi raisata, tähtis on vaid kedagi halvustada, et siis iseennast kuidagi paremini tunda. Muidugi on see imelihtne, sest enamasti puuduvad negatiivsel käitumisel tagajärjed. Ka minul on isiklik kogemus kommentaatorite õela poolega. Kuna mulle lähedane inimene on ajakirjandusmaastikul üsnagi tuntud nimi, siis vahel on õnn või õnnetus sattuda arvamuslehtedele, millest nii raske on eemale hoida. Hoolimata sellest, et mõistlik on sellistest saitidest kauge kaarega mööda liikuda, ehmatab mind aeg-ajalt inimeste julmus ja agarus soovida kellelegi midagi kohutavat ning elada välja kogu oma isikliku elu kibedus. Kindlasti ei julgeks needsamad isikud oma sihtmärgi ees füüsiliselt seistes midagi sellelaadset isegi piiksatada, ent internet tekitab meis kõigis negatiivset julgust ja joovastavat võimutunnet.

Internetisõdalastele vastukaaluks võib võtta näost näkku suhtlemisel tekkiva nähtuse, mis paljudele infovahetusena isegi pähe ei tule. See on vaikus, vahel see kõige võimsam ning paljuütlevaim kommunikatsioonivorm. Seda teavad arvatavasti eelkõige need, kel seljataga tormilised suhted, probleemid vanematega vms. Vaikus võib tähendada palju asju: ma armastan Sind; ma olen Sinus pettunud; ma ei oska enam midagi teha või mida iganes muud. Tähtis on selle õigesti tõlgendamine, sest ühelgi kommunkatsioonivormil  pole otstarvet, kui seda lahti ei mõtestata.

Siinkohal tahaksin kõikidele südamele panna, et väärtustada tuleks nii sõna kui ka vaikuse võimu. Leida endas ja suhtes ühiskonnaga tasakaal ning märgata asju enda ümber. Elu on palju huvitavam, kui Sa nina oma kingapealtelt üles tõstad ja avatud silmadega ümbrust vaatama hakkad!


Ka see on kommunikatsioon, siinkohal kasutusel populaarne mehenimi Leslie Inglismaal



Märkamiseni,
Liisi

Stardipauk

Ja nii see algab..

Koolitöö raames pidin lõpuks alustama oma blogi, mis mul hoolimata suurest populaarsusest eelkõige laiskuse tõttu kunagi pähegi tulnud ei ole.

Minu nimi on Liisi, olen 21-aastane ja elan hetkel Tallinnas. Tulin septembri alguses tagasi Inglismaalt, kus veetsin Erasmuse programmi raames aasta oma elust ja õppisin uhke nimega University of Central Lancashire'is. Ülikool asub Prestonis ning enamuse ajast pendeldasingi Manchesteri ja Prestoni vahel, sest töötasin kooli kõrvalt ettekandjana restoranis Annie's, mille avas alles hiljuti inglise populaarse seebi Coronation Street staar Jennie McAlpine.

Hetkel on mul teoreetiliselt käsil viimane aasta Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö üliõpilasena, praktikas aga naudin tudengistaatust hoolimata kõikidest ilusatest plaanidest arvatavasti veel poolteist aastat. Õppimise kõrvalt teen aeg-ajalt tööd ajakirjale Mari ning veedan palju aega ka välismaal, sest reisimine on minu suur kirg.

Põhikooliaastaid sain nautida Gustav Adolfi Gümnaasiumi range valve all ja pärast seda suundusin Kadrioru Saksa Gümnaasiumisse lisaks prantsuse keelele ka saksa keelt omandama. Iseenda ja  eriti oma (vägagi keeltelembelise ja enda arvates(!) multilinguaalse) ema suureks õnnetuseks on aastaid tuubitud prantsuse keel natuke unustustehõlma vajunud, ent kõvasti lihtsamast saksa keelest (mille õppimise vastu algselt hirmsasti olin ja suuri krokodillipisaraid valasin, sest rootsi keel tundus mulle palju toredam) on palju kasu olnud. Olen töötanud nii turismiinfopunktis vanalinnas kui ka transpordikoordinaatorina meie oma väikeses kruiisisadamas, kus keelteoskus on kullahinnaga.

Tulevikus vaatan hetkel pigem ajakirjanduse poole, kuigi pole välistatud, et hakkan oma erialal töötama. Nii nagu kõikidel noortel on ka minul suur soov maailma avastada ja võimalikult kaua nö kohustustevaba olla. Poole vinnaga pole midagi mõtet teha, mistõttu ei ole veel otsustanud, kes minust "suureks saades" saab.

Kuna kõik tööotsad ja ka ala, mida õpin, põhinevad eelkõige kommunikatsioonil, siis tahtsin end natukene lisaks enda imelisele intuitsioonile ka harida.  Esimese loengu põhjal tundub kursus huvitav ja praktiline, mis üllatuslikult on Eestis kõvasti juurdunud kuivale tuupimisele vastupidine ja vägagi tervitatav. Loodetavasti arenevad sellise lähenemisega eelkõige kriitikameel ja julgus lisaks oma arvamuse nina alla pobisemisele see ka välja öelda.

Ootan põnevusega loengutes tekkivaid arutelusid ning erinevaid vaatenurki, mis alati avatud inimeste maailmapilti arendavad.

Lisan ka paar pilti, et lisaks kahtlemata hirmhuvitavale lugemisele silmailu samuti nautida saaks.



Vahetusüliõpilase raske elu


Taasühinemine oma suure armastusega


Alati tuleb leida laps iseendas




Järgmise korrani,
Liisi