Nägemiseni!

Viimases (kohustuslikus) blogipostituses võtan kokku oma kogemuse seoses kommunikatsiooniloenguga. Kõigepealt soovin tänada õppejõudu selle eest, et ta muutis loengud meeldivaks tegevuseks, mitte ei nüristanud meie ajusid igava passimisega ja vaadates pidevalt täis saale, arvan, et sellega nõustuvad ka teised.


Mis oli keeruline?

Harjumatu oli blogipidamise nõue, sest kui seda varem teinud ei ole, on raske kohustust meeles pidada. Samuti üritasin lugeda teiste blogisid, ent läbi sadade lehekülgede rehmamine nõudis pingutust, mistõttu lõpuks vaatasin ainult oma nö lemmikuid.  Üldiselt ei olnud mitte miski kontimurdev.

Samuti  nõudsid pingutust pikad tekstid, mille enda jaoks läbi töötasin, et selle võib pigem tähelepanu hajumise ja enda kätte võtmise kaela ajada.


Mida kursusel teisiti korraldada?

 Oleksin oodanud kodulugemise jms teemadele järgnevat arutelu järgmises loengus, et vahetada mõtteid teistega ning kontrollida, kas sain üldse asjast õigesti aru.

Lisaks sellele võiks eksamileminejate kriteeriumid natuke selgemad olla, et vältida pinget, kas nüüd peab seda tegema või ei ja kuidas ootamatul juhul aega planeerida.

Mis mulle meeldis?

Nagu aru sain, tundsid mõned meie seast võõristust familiaarsuse ja nö take it easy suhtumise tõttu õppejõu poolt. Kes teab, võib-olla oleksin isegi seda teinud, ent minu jaoks oli see Eesti ülikoolimaastikul tervitatav. Olin aasta aega Inglismaa ülikoolis ja seal olid kõik õppejõud sellised ja kutsusid õpilasi isegi kinno ja baaridesse! Lisaks märkigem ka fakti, et keegi neist just esimeses nooruses ei olnud. Toona tundus see mulle endalegi natuke imelik, ent nüüd eelistan sellist suhet kuiva ja autoritaarse vahekorra asemel.


Käsk panna ära kõik arvutid ja nutitelefonid oli paljudele vastumeelne ning arvan, et olen vähemuses selle pooldamisega. Tunnen end alati nagu kiviaegne, kui tehnoloogia asemel paberit ja pliiatsit kaasas vean ning seetõttu olin uudisest kuuldes lausa rõõmus!

Ka praktilised tööd olid väga innovatiivsed ja toredad!

Mida ma õppisin?

Ülesanded, mis meile anti, olid teistsugused ning hoolimata sellest, et alguses ei osanud neile kuidagi läheneda, sain lõppkokkuvõttes juurde positiivseid emotsioone ja kogemusi. Samuti meeldis mulle avatud ja aus suhtumine seoses teemadega, mida paljud väldivad (tsensuur jms) ja saalis tekkinud/õhutatud vaidlused ning mõttevahetused.


Kõige rohkem väärtustan nüüd oskust leida kommunikatsiooni kõigest enda ümber ja vaatan (no muidugi mitte alati, ent vahel ikka) väikeseid asju pilguga, et mida nad võiksid mulle öelda. Olen juba loomu poolest inimestevaatleja ning nüüd kõnelevad minuga ka märgid ja esemed.

Ja ei saa jätta mainimata sloganit, et kõike peab kritiseerima! Ilma kriitikata ei saa olla ka arengut. Muidugi kui see on konstruktiivne.


Panustan eksami mittetegemisele, sest..

Tänud õppejõule ja ilusaid jõule kõigile!

Liisi

Sõnum on vaataja silmis

Eelmises loengus vaatasime terve loengusaaliga koos vaatluspäevikuid ning minu üllatuseks olid enamus nendest väga tabavad. Mõni pilt pani lihtsalt õlgu kehitama (kas siis teadmatusest või pole ma lihtsalt piisavalt subkultuuride jms teemadega tuttav) ja teine jälle suu lahti vahtima. Kiidaksin kohe väga oma kursusekaaslasi, sest arvasin (tundes ja teades tundengeid, sealhulgas mind ennast), et ülesanne visatakse üle jala, nagu selliste asjadega tavaliselt on. Hoolimata sellest nägin ise vaeva ja seda tegid ka teised - tundub, et ülesanne oli huvitav ja erinev ning sedasorti lähenemine motiveerib ka õpilasi esitama head tööd ja mitte lihtsalt linnukese kirja saamiseks.

Selline selgituste otsimine läheb väga hästi kokku tänases loengus tehtud harjutusega lihtsaid kujundeid seletada. Piltide lahtiharutamisel aga muutub kontekst ju veel rohkem!! Võib-olla klõpsasin mina sügava sõnumiga revolutsioonilise foto ja kõik teised näevad selles hoopis reklaami mingile tootele. Ekstreemne näide, aga hästi tõlgitav meie igapäevasesse kommunikatsiooni. Vahel räägin sõbra või perekonnaga ja ei saa aru, kuidas nendeni sõnum ei jõua, kui minu arvates oleks siil ka sellest juba aru saanud. Nemad omakorda aga ei mõista minu rumalust. Eriti halb juhus on vestelda läbi sõnumite, tean seda omast käest! Kõik on tõlgendamise küsimus ja eriti selgeks sai see mulle tänase loengu käigus.

Ühe pildi üle tekkis aga suurem arutelu, nimelt olid jäädvustatud sajad allahindluste sildid, mis tarbimiskultuuri õhutavad. Kahjuks olen isegi alati kaupmeeste õnge otsas, kõik sooduspakkumised tuleb läbi tuhnida ja odavamad asjad kokku korjata. Mäletan, kui aastaid tagasi Inglismaa odavriiete ketti Primarki sattusin. Kõik oli niiii odav ja jooksin silmad punnis ringi, endal tunne, nagu oleks aardekirstu sattunud! Mäletan, et krahmasin kokku kõike, mida silm nägi ja kui oma mitme aardekotiga (ja peaaegu miinuses oleva pangakontoga) koju jõudsin ja siis oma leide esitlema hakkasin, naeris mu austet elukaaslane kogu mu retke välja. Mina muidugi solvusin, et uhked vihmamantlid ja paarinaelased särgikesed temas samasugust õnnetunnet ei tekitanud, ent nüüd vaatan lolli näoga neid samu asju ja hoian pead kinni. Kaks vihmamantlit odava hinna eest, mida ma isegi pakendist välja võtnud pole? Lisaks näevad nad mõlemad välja nagu vannikardinad, aga vähemalt sain hea diili ja tulevikus võib-olla panengi need vannituppa!
Sama lugu on juhtunud kõikide sõbrannade ja pereliikmetega, kes mulle külla tulnud on. Nüüd aga olen mina see, kes nende hullumeelse krabamise üle naerab.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaupmeestel on ju õigus selliseid kampaaniaid teha, sest minusuguseid hulle leidub igal pool. Samas tasakaalustavad süstemaatilised ostlejad alati nõiaringi.

Püüdkem jõulude ajal ikka mõistus säilitada!

 

Preester kantslis,
Liisi

Põgene, vaba laps.. Milleks?

Uurisin täna Daily Maili ja sattusin artikli otsa, mis kajastab vangide mugavusi ja fakti, et vangide elu muutub üha paremaks ning kuriteo sooritanud saadetakse justkui puhkusele. Kongides on olemas televiisorid, arvutid ning isegi mobiiltelefonid!

Olen konkreetse teema üle mõelnud palju, arvatavasti tänu Investigation Channeli agarale jälgimisele ning mõni kuritegu on nii võigas, et minu arvatses võiks sellised inimesed mitte tasuta luksusesse elama saata,vaid hoopis nad kuskile üksikule saarele pagendada. Võtame kasvõi hiljuti Tartus juhtunud loo!! Ei saa aru, mis vägi selliseid tegusid sooritama ajendab.

Miks luuakse üha rohkem mugavusi inimestele, kes ühiskonnale ainult halba teinud on ja ei lahendata reaalseid probleeme ega eraldata raha näiteks tervishoiusüsteemile? Muidugi ei pea ma silmas seda, et kõik kurjategijad tuleks lükata klaaspurki ja kogu moos. Tulevase sotsiaaltöötajana pooldan muidugi rehabilitatsiooni ning vangide võimalusi taas rajale saada, ent inimesed, kes kellegi kohutaval viisil tapnud on? Miks peaks nad selle eest lausa preemia saama? Nii võib ka ju kuritegevus tõusta, kodutud või halvas olukorras inimesed võivad avastada, et tänaval olemise asemel võiks mõnusalt soojas kambris telekat vaadata, sest kaotada enam poleks midagi? Aastaid tagasi juhtus just nii: Eesti mees tappis rootsis kirvega vanema proua, et Rootsi vanglasse pääseda. Tema õnnetuseks saadeti ta tagasi Eestisse, aga see ju näitab dendentsi.

Loomulikult on konkreetne teema vastuoluline ja mitmetahuline, aga ometi ärritab mind kohati selline irratsionaalne rahajaotus.

Teine äärmus on Patarei vangla, kust viimane vang lahkus alles 2005. aastal. Olen seal käinud mitmel ekskursioonil ja ei kujuta ette, kuidas sellises kohas üldse inimesi kaasajal hoiti! Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks vangla olla koht, kuhu inimene sattuda ei taha. Muidugi mitte Patarei sarnane, kus vetsu asemel auk ja ühes väikeses toas 30 narivoodit, aga arvutid, telekad ja mobiilid?

Eks iga inimene arvab, et tema arusaam asjadest on kõige õigem ja fakt on see, et inimeste viha sellise artikli kohta midagi ei muuda. Ometi võiksid erinevad riigid ja valitsused eelkõige mõelda nõrgemate peale, mitte teha paremaks olukorda neile, kes teiste elu põrguks teevad.

Liisi

Eneseanalüüs

Täna loengus tuli väla, et poevaatluse eneseanalüüs tuli teha eraldi postitusena. Mina, vana sinisilmne, lükkasin selle vanale postitusele otsa, aga mis seal ikka. Parem see ringi liigutada hilja, kui mitte kunagi!

I'm sorry..

Selgus, et nii mina kui ka paljud teised võtsid ülesannet kui võimalust oma uudishimu rahuldada ilma mingi teadusliku taustata. Seetõttõttu saime lisaülesande teha eneseanalüüs, ning vaadata, mida tegin vaatluse kui uurimismeetodi reeglite järgi ja mis läks aia taha.
Analüüs põhineb õppejõu saadetud lingile.  Kuigi kirjeldasin pigem kahe erineva tarbijagrupi käitumist ning püstitasin ka hüpoteesi, mille lõpus põhjendasin, ei lisanud ma reaalset teaduslikku põhja. Vaatluse mõte on teada saada kohene mõju erinevatele käitumismallidele, reaalsuse sisepunktide mõistmine ja inimesele, tema ümbruskonnale ning selle koosmõjule keskendumine. Esimeses vaatluse osas leidsin, et tarbijaid ei mõjuranud nende ümbruskond pea üldse ning poeskäiku võeti kui vajalikku toimingut, mitte atraktsiooni omaenda meelelahutuseks. Teine vaadeldav aga oli väga mõjutatud teda ümbritsevatest pakkumistest jms, mis pidevalt teed takistasid.

Olin kvantitatiivse osaleja rollis, sest ei osalenud ega ka mõjutanud inimeste tarbijakäitumist mitte mingil moel. Oma "uurimuses" leidsin taaskord kinnituse, et naised on rohkem emotsioonide ajel oste sooritavad ning mehed ei lähe nii lihtsasti pakkumiste ja mittevajalike asjade ostmise õnge.

Minu vaatlus oli nö maastikuvaatlus, sest see oli igapäevane ja mitteformaalne. Ma ei kasutanud mitte mingeid lisamaterjale ega süsteeme, vaid jälgisin lihtsalt inimeste igapäevatoiminguid ja tegin nende põhjal kokkuvõtte. Olin mitteosaleva vaatleja rollis justkui pealtvaataja ega muutnud oma kohalolekuga "ohvrite" tegevust. Samuti ei olnud neil õrna aimugi, et neil kannul käisin ja informatsiooni kogusin.

Minu vaatlus oli mittestruktureeritud. Lõin peas teooria, et naised on meestest rohkem mõjutatavad ning leidsin seda kinnitava materjali. Siiski ei olnud ma selles kinni ning otsisin märke hüpoteesi kinnitamiseks. Tegin tegevuse käigus ka märkmeid nende teekonnast ning käitumisest.

Ülesande paremaks lahendamiseks oleksin võinud eelnevalt teooriaid ja uurimusi lugeda, mitte toetuda ainult loogikale ja üldistele teadmistele. Järgmisel korral on seda kasulik teada.

Liisi 

Lahtiste silmadega Manchesteris

Viimaseks huvitavaks ülesandeks Kaja Tampere loengus oli kommunikatsioonipüüdmine igapäevaelus. Kuna 24. novembril olin Inglismaal Manchesteris, otsustasin enda (ja loodetavasti ka teiste) lõbustamiseks käituda nii, nagu igapäevaselt seda teen ning samal ajal hoida silmad lahti ümbruskonnas toimuva kommunikatsiooni suhtes. Tavaliselt ei liigu ma ringi ega otsi ehitisi, silte, loomi vms, mis minu tähelepanu  kommunikatsioonimõttes kätkeksid, ent vahelduseks oli see põnev kogemus.

 Läksin hommikul rongiga linna ning tee rongijaama viib läbi väikese pargi. Esimese asjana püüdis minu tähelepanu kas koera või lapse hüljatud mänguasi, mis üksikult tiigis ulpis. Kurvaks tegi põrsakese saatus ning teda tabanud kommunikatsioonipuudus. Ju oli ta kedagi kunagi lõbustanud, ent nüüd vedeles elukas katkisena sogases vees. Pähe tulid kohe mõtted liigsest tarbimishullusest ning asjade loomulikust ent nukrast käigust.

Rongis istudes avanes tavaline pilt - noormees (lausa kahe!) telefoniga. Minu generatsioon ei ole enam huvitatud raamatute või ajalehtede lugemisest bussis või rongis ning saja vidina kaasasvedamine on kohustuslik. Tean ise, et mind tabab alati paanikahoog, kui poole reisi peal aku suremise märke näitab või kõrvaklapid koju jäävad! Tavaline on ka pilt noortest, kes isegi seltskonnas nö vestluses osalevad, ent samal ajal läbi nutitelefoni veel viie sõbraga räägivad jagamata tegelikult tähelepanu kellelegi. Samuti võib siit leida minu jaoks väga imeliku kultuurierinevuse. Kui meil on väljas umbes 10 kraadi sooja, tõmbavad inimesed endale kohe sada vatti ümber. Inglismaal aga võib isegi sellise jaheda ilmaga näha t-särkides kodanikke! No aru ma ei saa, kuidas nad nii saavad ja lõdisen iga kord nende eest ainuüksi mõttest jope seljast heita.

Linna jõudes pisteti mulle kätte kohe selline reklaamleht. Olen harjunud kõrvale põikama ajalehtedemüüjatest ja muust jamast, mida agarad müügiagendid alati inimestele pähe määrida üritavad, ent meeldiv (ja mis seal salata, hea väljanägemisega) noor poiss suutis mulle ikka lehekese anda. Selline on Manchesteri linnas toimuv peamine kommunikatsioon - reklaamlehed ja pakkumised mis ostuhulle peibutavad.                                                       

Minule isiklikult väga meeltmööda on suhtlemine läbi (tänava)kunsti. Ilus tihane kaunistamas muidu halli linna toob isegi jahedas sügises inimestele naeratuse näole ilma mingi tagamõtteta rahva rahakotiraudu avada või neid mingisse muusse keerisesse tõmmata. Konkreetsest ehitisest mööda kõmpides tunnen alati rõõmu.

Vastukaaluks eelmisele ilusale ja pretensioonitule kommunikatsioonipüüdele kisub siinne pilt kõiki inimesi kiirtoitu sööma. Agarad müüjad suhtlevad inimestega eesmärgiga neid sadade äride vahelt just enda omasse meelitada ning kõik sildid, pildid ja sloganid suruvad peale kommunikatsiooni nii, et lausa silme eest võtab kirjuks!

Siinkohal suhtleb kaubanduskeskus meie endi eest - me armastame Manchesteri, poodlemist ja kino! Justkui inimesed ise mõelda või arvamust kujundada ei oskaks, ent eks seegi ole pilkupüüdev reklaam.

Muidugi ei saanud pika päeva keskel mööda ilusatest piltidest krõbedast kanast ja muust maitsvast kraamist, mis lõpuks minugi suunda muutis ning mind populaarsesse KFC-sse tõi. Lisaks kõhutäiele võib silmata annetuskarpi, mis taaskord einestajate pilku kurbade kirjade ja fotodega püüda üritab.

Bussi oodates hakkas minuga suhtlema ootamatu, ent tervitatav oravake. Sain muidugi rabanduse, kui paberit prügikasti visates hoogne loom sealt hoopis välja kargas, ent uurisime hoolimata esmasest ehmatavast kontaktist üksteist mitu minutit. Lõpuks otsustas orav, et talle kommunikatsioonist selleks korraks aitab ja puges tagasi prügikasti sööki otsima. Eks ta kavatses leida uue ohvri, kellele südamerütmihäireid tekitada!

Tagasiteel koju leidsin vastupidiselt esimesel pildil ilutsevale noormehele vanema härra, kes tema põlvkonnale vastavalt ajalehte luges. Kuskilt ei rippunud juhtmed ega telefonid, see oli aeg temale endale. Osaliselt muudab mind kurvaks see, et minuvanused enam selliseid väärtuseid ei oma, ent ometi olen ise selles samuti süüdi. Perekond ütleb lausa, et minuga suhtlemiseks tuleb kõigepealt sõnum saata ning alles siis võib loota, et ümbruskonda tähele panen. Midagi, mille üle mõtiskleda.

Selline ülesanne oleks huvitav igapäevaeluski, tavaliselt ei mõtle me väikestele asjadele ja märkidele kui kommunikatsioonile. Põrsas tiigis? Enamus inimesi (kaasaarvatud mina) ei heidaks sellele kiirel käigul mööda tuhisedes teist pilkugi, ent missiooniga huvitavaid asju leida mõtled sellele rohkem. Ometi muutsin oma (muidu igava ja asjaaamisi täis) päeva põnevamaks jälgides väikeseid märke enda ümber ning tundsin neist rõõmu.

Silmamiseni,
Liisi

Spioneerisin natuke..

Viimases kommunikatsiooniloengus anti meile huvitav ülesanne jälgida erinevaid inimesi, kas parasjagu kraami kärusse toppimisega tuhinas on. Otsustasin valida mitte erinevaid perekondi, vaid üksteisele idee poolest vastanduvaid ostukultuuriga tegelasi.

Kuna saabusin nädala alguses Inglismaalt, otsustasin esimese ohvri just sealt valida. Seisin targa näoga pesuvahendite leti ääres (sest kust mujalt naised oma retke ikka alustavad?!), sest avanes hea vaade uksele, kuni leidsin oma "ohvrid". Sisenesid kaks noormeest. Kuna oli reede õhtu, olin kindel, et pean ka õlleleti ääres märjukest nö valima hakkama. Meestel oli sõjaplaan silmnähtavalt juba varem valmis mõeldud, sest riiulite vahel läks neil aega umbes kümme minutit ja kassas nad olidki. Iseteeninduses muidugi, sest kes hakkab aega järjekorras raiskama, kui jalgpall ja õlled juba ootavad! Esimese asjana suundusid nad valmistoidu letti, kust välgukiirusel valiti välja pitsa ja mingisugused kanasnäkid.

Üks noormeestest oli pildistamise hetkel kaduma läinud, ent otsustasin head võimalust siiski ära kasutada. Teiseks tähtsaks asjaks oli muidugi õlu, nagu olin varem ennustanud. Kõne all oleva kraami valmimiseks läks meestemaailma ajaarvestuses muidugi kauem aega - lausa paar minutit! Mõlemad mehed kasutasid diili kolm erinevat õlut viie naela eest ning võtsid lisaks veel tavalise nelipaki Tšehhi õlut Tyskie. Erinevalt naistest ei hakanud nad veel sooduspakkumisi taga ajama, vaid kargasid kohe kassasse, heitmata pilkugi kommidele ja muule kraamile, mis ostlejaid veel peibutada üritavad. Mind nad samuti ei märganud - tundub, et siinkohal varjutas missioon kõik ümbritseva.


Teiseks ohvriks võtsin oma enda ema, kes on klassikaline näide reklaamiohvrist. Palusin, et ta mind linna kaasa võtaks, sest "pidin sõbrannaga kokku saama" ning "lahkusin". Tegelikult jälitasin teda nagu spioon riiulite vahel. Teades oma ema oskasin oodata pikka jahti ning ei pidanud oma ennustuses pettuma - poes läks veidike üle tunni. Kõigepealt haarasid sissepääsu juures olevad sooduspakkumised ta oma võrku ning allahinnatud krüsanteemipott lendas juba hoone esimestel meetritel korvi. Muidugi eelnes sellele kõikide väljasolevate lillede võrdlemine ja uurimine.

Õnneks on ema pime nagu kana ning minu jäädvustust ei märganud. Võib-olla aitas ka silmini tõmmatud müts. Edasi liikus ta tööstuskaupade leti vahel ning puuris pilguga iga sooduspakkumist. Muidugi ei puudunud vahepeal hinnamasina juurde jooksmine, et kinnitada kraami odavust! Küll ta uuris ja puuris allahinnatud nõusid, voodipesu ja keedukanne (mitte, et me selle kõige sisse juba ei upuks!) ja liikus toiduosakonna poole kärus grillikomplekt (milline ootamatu pööre!) keset külma novembrit. Järgmisena päädis ta tähelepanu teepakkide juures olev rahvasumm. Selgus, et teda osuur õnnistus - 40%-ndiline allahindlus. Pärast põgusat vestlust ühe vanema daamiga lahkus ta siiski ilma ebavajaliku teepakita. Seejärel liikus ta teosammul singileti äärde, kus uuris igat pakki (arvatavasti oma suure pekise liha kartuse tõttu) ning muidugi ei suutnud ta ilma saagita lahkuda. Kulinaarialetis oli pikk järjekord ning tahtmata minutitki kaotada võttis ta numbri ja kargas kalaleti äärde, et aega parajaks teha, kuni ots temani jõudis. Tundub, et kogu protsessis käis ta kõik riiulid läbi ning kui lõpuks aeg kassasse minna kätte jõudis, takistasid ka seal teda kollase sildiga küünlad, millest muidugi üks välja valida tuli. Kaupa lindile ladudes pidi ta veel viimase meeleheitliku katsena poeketti toetada mentosepaki võtma. Pärast pikka retke lahkus ta kahe punnis kotiga.

Minu vaatluse alguses püstitatud hüpotees sai kinnitust - mehed ja eriti noored mehed kargavad poest sisse ja välja, nägemata enda ümber sadau peibutusi. Naised aga peavad läbi vaatama iga sildi ja kauba, milles olen kahjuks ka ise süüdi.

Ülesanne oli huvitav ja põnev, iseasi kui eetiline on teisi inimesi niimoodi jälitada. Sellest hoolimata muigasin missiooni vältel ja pidasin seda väga lõbusaks.

Tarbimiseni,
Liisi

Ei saa tsensuurist üle ega ümber

Lugesin hajameelselt Postimeest (ega siin taaskord midagi rõõmustavat pole, poliitikute vassimine, vussiläinud teetööd ja muu tavaline), kui silm jäi pidama kirjanik Jaan Kaplinski blogipostituse viitele tesnsuurist Eestis. Kaplinski väidab, et Sirbi skandaal näitab, kuidas riigiametnikud ja poliitikud sekkuvad meie väljaannete sisusse, kuigi see on ilmselgelt põhiseaduse vastane. Samuti toob ta näite meie silmakirjalikkusest - me kritiseerime Venemaad ning selle ajakirjanduse kammitsetust, ent Eestis on mehe sõnutsi olukord isegi hullem ning samahästi võime me lugeda venekeelseid ajalehti, sest meil paremat ei olegi. Karmid (või õiglased?) sõnad.

Lisaks sellele võimsale väitele kritiseerib ta meie presidenti, kes samuti teistega ühes suunas vilistab kaitstes sõnavabandust Venemaal ning diskuteerides New York Timesis. Meie enda meediamaastiku kohta ei ütle ta aga mitte midagi.

Hoolimata sellest, et tsensuur on igas ühiskonnas suur probleem, olen alati tahtnud heauskselt uskuda, et meie vabas Eestis on see minimaalne. Tundub, et mitte. Mida saame me siis uskuda? Naabri Jüri valetab nii, kuidas tal endal parem on. Poliitikud kratsivad kõike ainult küüned enda poole ja johtuvalt sellest räägivad ka vastavat juttu. Kas inimeste julgus on roninud seinaprakku ning alles jäänud ainult saamahimu ja hirm arvamust avaldada?

Mis õigus on meil näpuga näidata ja nalja teha teiste, ekstreemse sõnavabaduse piiramisega tegelevate riikide ja kogukondade üle? Lõpuks jõuame taas olukorrani, kus kedagi ega midagi usaldada ei saa.

Postimehele olen alati vaadanud kui enam-vähem vabale ajalehele. Eesti Ekspress on mulle aga kõige südamelähedasem eelkõige just tänu tõsiste probleemide käsitlemisele. Loodetavasti ei taba mind ka sealtpoolt pettumus, olgugi, et tean ajakirjanduse tagamaadest üsnagi palju. Inimesed tellivad artikleid, et saada positiivset kajastust ning kasutavad tutvusi, et laimata teisi.

Arvatavasti ei jõua ükski ühiskond mitte kunagi täieliku tsensuurivabaduseni, aga on oluline teadvustada fakti, et sõnavabaduse moonutamine ja piiramine kui selline toimub. Kui vaid oleks rohkem inimesi, keda see reaalses mõttes huvitaks ning selleks valmis oleksid.

Mainitud uudis on kurb ja valmistab pettumust, olgugi, et me kõik mõtete tagasopis seda teame. Keegi aga ei julge murele tähelepanu tõmmata kartes ülejäänud ühiskonna vastuhakku või eitust.

Selgroo kasvatamiseni,
Liisi