Sõnum on vaataja silmis

Eelmises loengus vaatasime terve loengusaaliga koos vaatluspäevikuid ning minu üllatuseks olid enamus nendest väga tabavad. Mõni pilt pani lihtsalt õlgu kehitama (kas siis teadmatusest või pole ma lihtsalt piisavalt subkultuuride jms teemadega tuttav) ja teine jälle suu lahti vahtima. Kiidaksin kohe väga oma kursusekaaslasi, sest arvasin (tundes ja teades tundengeid, sealhulgas mind ennast), et ülesanne visatakse üle jala, nagu selliste asjadega tavaliselt on. Hoolimata sellest nägin ise vaeva ja seda tegid ka teised - tundub, et ülesanne oli huvitav ja erinev ning sedasorti lähenemine motiveerib ka õpilasi esitama head tööd ja mitte lihtsalt linnukese kirja saamiseks.

Selline selgituste otsimine läheb väga hästi kokku tänases loengus tehtud harjutusega lihtsaid kujundeid seletada. Piltide lahtiharutamisel aga muutub kontekst ju veel rohkem!! Võib-olla klõpsasin mina sügava sõnumiga revolutsioonilise foto ja kõik teised näevad selles hoopis reklaami mingile tootele. Ekstreemne näide, aga hästi tõlgitav meie igapäevasesse kommunikatsiooni. Vahel räägin sõbra või perekonnaga ja ei saa aru, kuidas nendeni sõnum ei jõua, kui minu arvates oleks siil ka sellest juba aru saanud. Nemad omakorda aga ei mõista minu rumalust. Eriti halb juhus on vestelda läbi sõnumite, tean seda omast käest! Kõik on tõlgendamise küsimus ja eriti selgeks sai see mulle tänase loengu käigus.

Ühe pildi üle tekkis aga suurem arutelu, nimelt olid jäädvustatud sajad allahindluste sildid, mis tarbimiskultuuri õhutavad. Kahjuks olen isegi alati kaupmeeste õnge otsas, kõik sooduspakkumised tuleb läbi tuhnida ja odavamad asjad kokku korjata. Mäletan, kui aastaid tagasi Inglismaa odavriiete ketti Primarki sattusin. Kõik oli niiii odav ja jooksin silmad punnis ringi, endal tunne, nagu oleks aardekirstu sattunud! Mäletan, et krahmasin kokku kõike, mida silm nägi ja kui oma mitme aardekotiga (ja peaaegu miinuses oleva pangakontoga) koju jõudsin ja siis oma leide esitlema hakkasin, naeris mu austet elukaaslane kogu mu retke välja. Mina muidugi solvusin, et uhked vihmamantlid ja paarinaelased särgikesed temas samasugust õnnetunnet ei tekitanud, ent nüüd vaatan lolli näoga neid samu asju ja hoian pead kinni. Kaks vihmamantlit odava hinna eest, mida ma isegi pakendist välja võtnud pole? Lisaks näevad nad mõlemad välja nagu vannikardinad, aga vähemalt sain hea diili ja tulevikus võib-olla panengi need vannituppa!
Sama lugu on juhtunud kõikide sõbrannade ja pereliikmetega, kes mulle külla tulnud on. Nüüd aga olen mina see, kes nende hullumeelse krabamise üle naerab.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaupmeestel on ju õigus selliseid kampaaniaid teha, sest minusuguseid hulle leidub igal pool. Samas tasakaalustavad süstemaatilised ostlejad alati nõiaringi.

Püüdkem jõulude ajal ikka mõistus säilitada!

 

Preester kantslis,
Liisi