Lahtiste silmadega Manchesteris

Viimaseks huvitavaks ülesandeks Kaja Tampere loengus oli kommunikatsioonipüüdmine igapäevaelus. Kuna 24. novembril olin Inglismaal Manchesteris, otsustasin enda (ja loodetavasti ka teiste) lõbustamiseks käituda nii, nagu igapäevaselt seda teen ning samal ajal hoida silmad lahti ümbruskonnas toimuva kommunikatsiooni suhtes. Tavaliselt ei liigu ma ringi ega otsi ehitisi, silte, loomi vms, mis minu tähelepanu  kommunikatsioonimõttes kätkeksid, ent vahelduseks oli see põnev kogemus.

 Läksin hommikul rongiga linna ning tee rongijaama viib läbi väikese pargi. Esimese asjana püüdis minu tähelepanu kas koera või lapse hüljatud mänguasi, mis üksikult tiigis ulpis. Kurvaks tegi põrsakese saatus ning teda tabanud kommunikatsioonipuudus. Ju oli ta kedagi kunagi lõbustanud, ent nüüd vedeles elukas katkisena sogases vees. Pähe tulid kohe mõtted liigsest tarbimishullusest ning asjade loomulikust ent nukrast käigust.

Rongis istudes avanes tavaline pilt - noormees (lausa kahe!) telefoniga. Minu generatsioon ei ole enam huvitatud raamatute või ajalehtede lugemisest bussis või rongis ning saja vidina kaasasvedamine on kohustuslik. Tean ise, et mind tabab alati paanikahoog, kui poole reisi peal aku suremise märke näitab või kõrvaklapid koju jäävad! Tavaline on ka pilt noortest, kes isegi seltskonnas nö vestluses osalevad, ent samal ajal läbi nutitelefoni veel viie sõbraga räägivad jagamata tegelikult tähelepanu kellelegi. Samuti võib siit leida minu jaoks väga imeliku kultuurierinevuse. Kui meil on väljas umbes 10 kraadi sooja, tõmbavad inimesed endale kohe sada vatti ümber. Inglismaal aga võib isegi sellise jaheda ilmaga näha t-särkides kodanikke! No aru ma ei saa, kuidas nad nii saavad ja lõdisen iga kord nende eest ainuüksi mõttest jope seljast heita.

Linna jõudes pisteti mulle kätte kohe selline reklaamleht. Olen harjunud kõrvale põikama ajalehtedemüüjatest ja muust jamast, mida agarad müügiagendid alati inimestele pähe määrida üritavad, ent meeldiv (ja mis seal salata, hea väljanägemisega) noor poiss suutis mulle ikka lehekese anda. Selline on Manchesteri linnas toimuv peamine kommunikatsioon - reklaamlehed ja pakkumised mis ostuhulle peibutavad.                                                       

Minule isiklikult väga meeltmööda on suhtlemine läbi (tänava)kunsti. Ilus tihane kaunistamas muidu halli linna toob isegi jahedas sügises inimestele naeratuse näole ilma mingi tagamõtteta rahva rahakotiraudu avada või neid mingisse muusse keerisesse tõmmata. Konkreetsest ehitisest mööda kõmpides tunnen alati rõõmu.

Vastukaaluks eelmisele ilusale ja pretensioonitule kommunikatsioonipüüdele kisub siinne pilt kõiki inimesi kiirtoitu sööma. Agarad müüjad suhtlevad inimestega eesmärgiga neid sadade äride vahelt just enda omasse meelitada ning kõik sildid, pildid ja sloganid suruvad peale kommunikatsiooni nii, et lausa silme eest võtab kirjuks!

Siinkohal suhtleb kaubanduskeskus meie endi eest - me armastame Manchesteri, poodlemist ja kino! Justkui inimesed ise mõelda või arvamust kujundada ei oskaks, ent eks seegi ole pilkupüüdev reklaam.

Muidugi ei saanud pika päeva keskel mööda ilusatest piltidest krõbedast kanast ja muust maitsvast kraamist, mis lõpuks minugi suunda muutis ning mind populaarsesse KFC-sse tõi. Lisaks kõhutäiele võib silmata annetuskarpi, mis taaskord einestajate pilku kurbade kirjade ja fotodega püüda üritab.

Bussi oodates hakkas minuga suhtlema ootamatu, ent tervitatav oravake. Sain muidugi rabanduse, kui paberit prügikasti visates hoogne loom sealt hoopis välja kargas, ent uurisime hoolimata esmasest ehmatavast kontaktist üksteist mitu minutit. Lõpuks otsustas orav, et talle kommunikatsioonist selleks korraks aitab ja puges tagasi prügikasti sööki otsima. Eks ta kavatses leida uue ohvri, kellele südamerütmihäireid tekitada!

Tagasiteel koju leidsin vastupidiselt esimesel pildil ilutsevale noormehele vanema härra, kes tema põlvkonnale vastavalt ajalehte luges. Kuskilt ei rippunud juhtmed ega telefonid, see oli aeg temale endale. Osaliselt muudab mind kurvaks see, et minuvanused enam selliseid väärtuseid ei oma, ent ometi olen ise selles samuti süüdi. Perekond ütleb lausa, et minuga suhtlemiseks tuleb kõigepealt sõnum saata ning alles siis võib loota, et ümbruskonda tähele panen. Midagi, mille üle mõtiskleda.

Selline ülesanne oleks huvitav igapäevaeluski, tavaliselt ei mõtle me väikestele asjadele ja märkidele kui kommunikatsioonile. Põrsas tiigis? Enamus inimesi (kaasaarvatud mina) ei heidaks sellele kiirel käigul mööda tuhisedes teist pilkugi, ent missiooniga huvitavaid asju leida mõtled sellele rohkem. Ometi muutsin oma (muidu igava ja asjaaamisi täis) päeva põnevamaks jälgides väikeseid märke enda ümber ning tundsin neist rõõmu.

Silmamiseni,
Liisi