Spioneerisin natuke..

Viimases kommunikatsiooniloengus anti meile huvitav ülesanne jälgida erinevaid inimesi, kas parasjagu kraami kärusse toppimisega tuhinas on. Otsustasin valida mitte erinevaid perekondi, vaid üksteisele idee poolest vastanduvaid ostukultuuriga tegelasi.

Kuna saabusin nädala alguses Inglismaalt, otsustasin esimese ohvri just sealt valida. Seisin targa näoga pesuvahendite leti ääres (sest kust mujalt naised oma retke ikka alustavad?!), sest avanes hea vaade uksele, kuni leidsin oma "ohvrid". Sisenesid kaks noormeest. Kuna oli reede õhtu, olin kindel, et pean ka õlleleti ääres märjukest nö valima hakkama. Meestel oli sõjaplaan silmnähtavalt juba varem valmis mõeldud, sest riiulite vahel läks neil aega umbes kümme minutit ja kassas nad olidki. Iseteeninduses muidugi, sest kes hakkab aega järjekorras raiskama, kui jalgpall ja õlled juba ootavad! Esimese asjana suundusid nad valmistoidu letti, kust välgukiirusel valiti välja pitsa ja mingisugused kanasnäkid.

Üks noormeestest oli pildistamise hetkel kaduma läinud, ent otsustasin head võimalust siiski ära kasutada. Teiseks tähtsaks asjaks oli muidugi õlu, nagu olin varem ennustanud. Kõne all oleva kraami valmimiseks läks meestemaailma ajaarvestuses muidugi kauem aega - lausa paar minutit! Mõlemad mehed kasutasid diili kolm erinevat õlut viie naela eest ning võtsid lisaks veel tavalise nelipaki Tšehhi õlut Tyskie. Erinevalt naistest ei hakanud nad veel sooduspakkumisi taga ajama, vaid kargasid kohe kassasse, heitmata pilkugi kommidele ja muule kraamile, mis ostlejaid veel peibutada üritavad. Mind nad samuti ei märganud - tundub, et siinkohal varjutas missioon kõik ümbritseva.


Teiseks ohvriks võtsin oma enda ema, kes on klassikaline näide reklaamiohvrist. Palusin, et ta mind linna kaasa võtaks, sest "pidin sõbrannaga kokku saama" ning "lahkusin". Tegelikult jälitasin teda nagu spioon riiulite vahel. Teades oma ema oskasin oodata pikka jahti ning ei pidanud oma ennustuses pettuma - poes läks veidike üle tunni. Kõigepealt haarasid sissepääsu juures olevad sooduspakkumised ta oma võrku ning allahinnatud krüsanteemipott lendas juba hoone esimestel meetritel korvi. Muidugi eelnes sellele kõikide väljasolevate lillede võrdlemine ja uurimine.

Õnneks on ema pime nagu kana ning minu jäädvustust ei märganud. Võib-olla aitas ka silmini tõmmatud müts. Edasi liikus ta tööstuskaupade leti vahel ning puuris pilguga iga sooduspakkumist. Muidugi ei puudunud vahepeal hinnamasina juurde jooksmine, et kinnitada kraami odavust! Küll ta uuris ja puuris allahinnatud nõusid, voodipesu ja keedukanne (mitte, et me selle kõige sisse juba ei upuks!) ja liikus toiduosakonna poole kärus grillikomplekt (milline ootamatu pööre!) keset külma novembrit. Järgmisena päädis ta tähelepanu teepakkide juures olev rahvasumm. Selgus, et teda osuur õnnistus - 40%-ndiline allahindlus. Pärast põgusat vestlust ühe vanema daamiga lahkus ta siiski ilma ebavajaliku teepakita. Seejärel liikus ta teosammul singileti äärde, kus uuris igat pakki (arvatavasti oma suure pekise liha kartuse tõttu) ning muidugi ei suutnud ta ilma saagita lahkuda. Kulinaarialetis oli pikk järjekord ning tahtmata minutitki kaotada võttis ta numbri ja kargas kalaleti äärde, et aega parajaks teha, kuni ots temani jõudis. Tundub, et kogu protsessis käis ta kõik riiulid läbi ning kui lõpuks aeg kassasse minna kätte jõudis, takistasid ka seal teda kollase sildiga küünlad, millest muidugi üks välja valida tuli. Kaupa lindile ladudes pidi ta veel viimase meeleheitliku katsena poeketti toetada mentosepaki võtma. Pärast pikka retke lahkus ta kahe punnis kotiga.

Minu vaatluse alguses püstitatud hüpotees sai kinnitust - mehed ja eriti noored mehed kargavad poest sisse ja välja, nägemata enda ümber sadau peibutusi. Naised aga peavad läbi vaatama iga sildi ja kauba, milles olen kahjuks ka ise süüdi.

Ülesanne oli huvitav ja põnev, iseasi kui eetiline on teisi inimesi niimoodi jälitada. Sellest hoolimata muigasin missiooni vältel ja pidasin seda väga lõbusaks.

Tarbimiseni,
Liisi