Spioneerisin natuke..

Viimases kommunikatsiooniloengus anti meile huvitav ülesanne jälgida erinevaid inimesi, kas parasjagu kraami kärusse toppimisega tuhinas on. Otsustasin valida mitte erinevaid perekondi, vaid üksteisele idee poolest vastanduvaid ostukultuuriga tegelasi.

Kuna saabusin nädala alguses Inglismaalt, otsustasin esimese ohvri just sealt valida. Seisin targa näoga pesuvahendite leti ääres (sest kust mujalt naised oma retke ikka alustavad?!), sest avanes hea vaade uksele, kuni leidsin oma "ohvrid". Sisenesid kaks noormeest. Kuna oli reede õhtu, olin kindel, et pean ka õlleleti ääres märjukest nö valima hakkama. Meestel oli sõjaplaan silmnähtavalt juba varem valmis mõeldud, sest riiulite vahel läks neil aega umbes kümme minutit ja kassas nad olidki. Iseteeninduses muidugi, sest kes hakkab aega järjekorras raiskama, kui jalgpall ja õlled juba ootavad! Esimese asjana suundusid nad valmistoidu letti, kust välgukiirusel valiti välja pitsa ja mingisugused kanasnäkid.

Üks noormeestest oli pildistamise hetkel kaduma läinud, ent otsustasin head võimalust siiski ära kasutada. Teiseks tähtsaks asjaks oli muidugi õlu, nagu olin varem ennustanud. Kõne all oleva kraami valmimiseks läks meestemaailma ajaarvestuses muidugi kauem aega - lausa paar minutit! Mõlemad mehed kasutasid diili kolm erinevat õlut viie naela eest ning võtsid lisaks veel tavalise nelipaki Tšehhi õlut Tyskie. Erinevalt naistest ei hakanud nad veel sooduspakkumisi taga ajama, vaid kargasid kohe kassasse, heitmata pilkugi kommidele ja muule kraamile, mis ostlejaid veel peibutada üritavad. Mind nad samuti ei märganud - tundub, et siinkohal varjutas missioon kõik ümbritseva.


Teiseks ohvriks võtsin oma enda ema, kes on klassikaline näide reklaamiohvrist. Palusin, et ta mind linna kaasa võtaks, sest "pidin sõbrannaga kokku saama" ning "lahkusin". Tegelikult jälitasin teda nagu spioon riiulite vahel. Teades oma ema oskasin oodata pikka jahti ning ei pidanud oma ennustuses pettuma - poes läks veidike üle tunni. Kõigepealt haarasid sissepääsu juures olevad sooduspakkumised ta oma võrku ning allahinnatud krüsanteemipott lendas juba hoone esimestel meetritel korvi. Muidugi eelnes sellele kõikide väljasolevate lillede võrdlemine ja uurimine.

Õnneks on ema pime nagu kana ning minu jäädvustust ei märganud. Võib-olla aitas ka silmini tõmmatud müts. Edasi liikus ta tööstuskaupade leti vahel ning puuris pilguga iga sooduspakkumist. Muidugi ei puudunud vahepeal hinnamasina juurde jooksmine, et kinnitada kraami odavust! Küll ta uuris ja puuris allahinnatud nõusid, voodipesu ja keedukanne (mitte, et me selle kõige sisse juba ei upuks!) ja liikus toiduosakonna poole kärus grillikomplekt (milline ootamatu pööre!) keset külma novembrit. Järgmisena päädis ta tähelepanu teepakkide juures olev rahvasumm. Selgus, et teda osuur õnnistus - 40%-ndiline allahindlus. Pärast põgusat vestlust ühe vanema daamiga lahkus ta siiski ilma ebavajaliku teepakita. Seejärel liikus ta teosammul singileti äärde, kus uuris igat pakki (arvatavasti oma suure pekise liha kartuse tõttu) ning muidugi ei suutnud ta ilma saagita lahkuda. Kulinaarialetis oli pikk järjekord ning tahtmata minutitki kaotada võttis ta numbri ja kargas kalaleti äärde, et aega parajaks teha, kuni ots temani jõudis. Tundub, et kogu protsessis käis ta kõik riiulid läbi ning kui lõpuks aeg kassasse minna kätte jõudis, takistasid ka seal teda kollase sildiga küünlad, millest muidugi üks välja valida tuli. Kaupa lindile ladudes pidi ta veel viimase meeleheitliku katsena poeketti toetada mentosepaki võtma. Pärast pikka retke lahkus ta kahe punnis kotiga.

Minu vaatluse alguses püstitatud hüpotees sai kinnitust - mehed ja eriti noored mehed kargavad poest sisse ja välja, nägemata enda ümber sadau peibutusi. Naised aga peavad läbi vaatama iga sildi ja kauba, milles olen kahjuks ka ise süüdi.

Ülesanne oli huvitav ja põnev, iseasi kui eetiline on teisi inimesi niimoodi jälitada. Sellest hoolimata muigasin missiooni vältel ja pidasin seda väga lõbusaks.

Tarbimiseni,
Liisi

Ei saa tsensuurist üle ega ümber

Lugesin hajameelselt Postimeest (ega siin taaskord midagi rõõmustavat pole, poliitikute vassimine, vussiläinud teetööd ja muu tavaline), kui silm jäi pidama kirjanik Jaan Kaplinski blogipostituse viitele tesnsuurist Eestis. Kaplinski väidab, et Sirbi skandaal näitab, kuidas riigiametnikud ja poliitikud sekkuvad meie väljaannete sisusse, kuigi see on ilmselgelt põhiseaduse vastane. Samuti toob ta näite meie silmakirjalikkusest - me kritiseerime Venemaad ning selle ajakirjanduse kammitsetust, ent Eestis on mehe sõnutsi olukord isegi hullem ning samahästi võime me lugeda venekeelseid ajalehti, sest meil paremat ei olegi. Karmid (või õiglased?) sõnad.

Lisaks sellele võimsale väitele kritiseerib ta meie presidenti, kes samuti teistega ühes suunas vilistab kaitstes sõnavabandust Venemaal ning diskuteerides New York Timesis. Meie enda meediamaastiku kohta ei ütle ta aga mitte midagi.

Hoolimata sellest, et tsensuur on igas ühiskonnas suur probleem, olen alati tahtnud heauskselt uskuda, et meie vabas Eestis on see minimaalne. Tundub, et mitte. Mida saame me siis uskuda? Naabri Jüri valetab nii, kuidas tal endal parem on. Poliitikud kratsivad kõike ainult küüned enda poole ja johtuvalt sellest räägivad ka vastavat juttu. Kas inimeste julgus on roninud seinaprakku ning alles jäänud ainult saamahimu ja hirm arvamust avaldada?

Mis õigus on meil näpuga näidata ja nalja teha teiste, ekstreemse sõnavabaduse piiramisega tegelevate riikide ja kogukondade üle? Lõpuks jõuame taas olukorrani, kus kedagi ega midagi usaldada ei saa.

Postimehele olen alati vaadanud kui enam-vähem vabale ajalehele. Eesti Ekspress on mulle aga kõige südamelähedasem eelkõige just tänu tõsiste probleemide käsitlemisele. Loodetavasti ei taba mind ka sealtpoolt pettumus, olgugi, et tean ajakirjanduse tagamaadest üsnagi palju. Inimesed tellivad artikleid, et saada positiivset kajastust ning kasutavad tutvusi, et laimata teisi.

Arvatavasti ei jõua ükski ühiskond mitte kunagi täieliku tsensuurivabaduseni, aga on oluline teadvustada fakti, et sõnavabaduse moonutamine ja piiramine kui selline toimub. Kui vaid oleks rohkem inimesi, keda see reaalses mõttes huvitaks ning selleks valmis oleksid.

Mainitud uudis on kurb ja valmistab pettumust, olgugi, et me kõik mõtete tagasopis seda teame. Keegi aga ei julge murele tähelepanu tõmmata kartes ülejäänud ühiskonna vastuhakku või eitust.

Selgroo kasvatamiseni,
Liisi

Privaatsus(etus) ja internet käivad käsikäes

Loengus vaadata soovitatud filmi Facebookist nägin kokkusattumuslikult juba paar nädalat tagasi ning sellest järgmisel päeval käisin ka Facebookikoolitusel, millest kirjutasin ühes eelnevas postituses. Kogu reklaamimajanduse keskel olen ise nii vastuvõtja kui ka reklaamija rollis (küll aga üsna tagasihoidlikult), mistõttu on vaatenurk kohati laiendatud. Nii on see aga kõikide asjadega meie elus.

Eelmises loengus oli põhiliseks vaidlemispunktiks Delfi kommentaatorite sobilikkus või pigem ebasobilikkus. Siinkohal võime samuti tuua paralleeli ülalnimetatud Facebookis toimuva kraami pähe määrimisega, sest me kõik võtame ühel või teisel moel sõna ent oleme ka vaiksed kõrvaltvaatajad. Samas on minu jaoks need teemad kuidagi läbi nämmutatud (olgugi, et alati tuliseid vaidlusi tekitavad ja huvitavad) - me kõik vihkame liigset reklaami ja tatipritsijaid, ent ometi käime seda kõike kaemas. See on justkui autoõnnetuse effekt: keegi seda otseselt näha ei taha, ent ometi aeglustavad kõik juhid kiirust, et kaelad õieli ja silmad punnis toimunud jälgida.

 Lugesin õppejõu poolt soovitatud Danah Boydi blogi ning hakkasin isegi internetimaailma ja privaatsuse üle mõtisklema. Probleemiks oli eetiline küsimus, sest Facebook otsustas teismeliste isikliku informtatsiooni muuta kohe avalikuks ning anda neile võimalus ise privaatsuse seadeid muuta. Minul isiklikult ei ole selle vastu lõppude lõpuks midagi, inimesed leiavad niigi viisid reeglite painutamiseks. Samas ei pane inimesed üles informatsiooni, mida nad ei taha. Eksju? Või siiski. Mäletan ise kohutavat hetke, kui mu ema otsustas sotsiaalmeediaga ühineda. Võtsin ta sõbrakutse raske südamega vastu, sest kõikide mu piltide ja sõprade profiilides nuuskimine ei tundunud tore. Lisaks blokeerisin oma kalli ema ära, teades, et ega ta aru niikuinii ei saa. Suur oli mu imestus, kui paari kuu pärast oli keegi teda sellisest imelisest võimalusest informeerinud ning mammake uskus, et tema väike tütreke elab topeltelu. Kogu draama keskmes oli aga lihtne soov säilitada privaatsus, mida reaalses mõttes internetis teha ei saa. Nüüd olen natuke suurem ja targem ning shotipildid baaridest jäävad avaldamata. Samuti võib esivanem uurida, mida tahab ning seeläbi on ka tema hing rahul. Ometi ei eita ma, et kellegi sõbra humoorika postituse alla tekkivad kommentaarid stiilis "mis see nüüd siis tähendab?" või "mamma ootab sind koju sooja, tegin sulle pirukaid ja kassike kräunub igatsuses" panevad enamasti nina kirtsutama. Eriti, kui sõbrad rafineeritult nalja teevad ja kaasa kiidavad, et pirukad juba jahtuvad.

Üldiselt mind kogu see informatsioonisalvestamine ja mulle spetsiaalselt orienteeritud reklaamid ei kõiguta, on mis on. Küll aga ärritas mind väga konto peolehel, mida ma ise ei loonud. Sealt võib leida väikese kaardi ööelust, ent keegi pole selleks luba küsinud? Avastasin selle mõni aeg tagasi, kui uudistes teisedki inimesed selle üle kaeblesid. Kuivõrd on see eetiline? Usun, et selline häbitu firmale reklaami loomine läbi inimeste teadmatuse ära kasutamise on lausa kuritegelik.

Fakt, et kõik, mis kunagi internetti riputatud on, jääb sinna, peaks rohkem inimeste teadvusesse jõudma. Hetkel valitseb täielik vastutusevabadus, kirjutan, ütlen ja teen, mis tahan. Ometi jõuavad sellised asjad avalikkuse ette (kasvõi jäätisemüüja paksude klientide mõnitamine või juhtum Inglismaal, kus haiglapatsient palatikaaslasest pildi Facebooki riputas ning teda mõnitas, asi võttis juriidilise pöörde).

Mõelgem tagajärgedele ning austagem enda ja ka teiste privaatsust!
Liisi

Meedia: käsin, poon ja lasen!

Viimases kommunikatsiooniloengus vaatlesime meediat kui sotsiaalset ruumi, võimu otsustajat ning üldist süsteemi. Iga kanal tõlgendab originaalinfot nii, kuidas neile endale kasulikum on ning seeläbi võime arvata, et enamus meediast on väga subjektiivne. Kohati isegi piinlikult kallutatud ja vale. Muidugi sõltub teabe õigsus ühiskonna võimukorraldusest ja muudest teguritest. Nõukogude Liidus ei tohtinud ju keegi valitsust kuidagi kahjustavaid tekste näha, keelatud olid välismaised telekanalid ja raadiojaamad. Hiinas on siiani internetikasutusel ranged piirangud. Need on selged näited sellest, kuidas meedia tervet sotsiaalset ruumi kontrollib ning otsustab, kes omab võimu ja teavet.

Meedia otsustab, mida me loeme, millised on meie arusaamad ja mida me üldse teadma peaksime! Toon näite sellest, kuidas meedia meie väärtuseid ja norme kiiresti mõjutab: liiklusõnnetus Haapsalus, mis viimaste päevade jooksul palju diskussioone tekitanud on. Esialgsed artiklid panid kõiki vähegi kaastundlikke küünlaid süütama ning kodudes noortele sõnu peale lugema. Nüüd aga on selgunud, et poisiohtu juht oli hoopis tugevas joobes ning võttis endaga kaasa veel kolm elu ning inimeste mõtted on kardinaalselt muutunud. Muidugi on see endiselt kurb, ent muserdatus on osaliselt pöördunud vihaks. Konkreetne näide on vastu kõige mõjusam ning inimestel meeles, ent ajakirjanike rolle ei vaata selles olukorras keegi peale ühiskonnast huvitatute.

Teine tähtis punk jäi mind kui sotsiaaltöötudengit kummitama vastläbitud sotsioloogia kursusest. See on meedia roll sotsiaalprobleemide kujunemisel. Murepunkte on ju tuhandeid, ent neile ei pöörata enne tähelepanu, kui need ajakirjandusse, televiisoritesse ning raadiotesse jõuavad. Palju on meie ümber pseudoprobleeme, mis varjutavad tõsised mured üle terve maailma. Näiteks jäetakse Eesti meediamaastikul pidevalt välja tõsiseid uudiseid ja esilehed on vallutatud staarblogijad või muude labasustega hakkama saanud tähekesed.

Probleemid nagu nälg, majanduskriis vms on meie mõtteisse toonud just meedia. Võib-olla ei oleks nii paljud inimesed masust mõjutatud olnud, kui nad lihtsalt sellest midagi teadnud ei oleks? See on meile kõigile mõttekoht, ent vastust sellele küsimusele ei saa me kunagi. Kuid selge on see, et meedia mõjutab nii meie alateadvust kui ka otsest käitumist. 

Miks on sotsiaalne probleem naiste võrdõiguslikkus või rassism, ent kedagi ei huvita näiteks bürokraatia ning kombetus Eesti eliitkoolides? Ei kirjutata sellest, et nö kuulsuste lapsed saavad kuidagi ihaldatud klassidesse hoolimata kesistest tulemustest ja tublid gümnasistid maakoolidest võivad tänu sellele ukse taha jääda? Kas see ei ole samuti rassismivorm natuke teisel kujul? Jääb ainult üle loota, et uus põlvkond ajakirjanikke toovad päevavalgusesse ka taunitavaid teemasid, mitte ei ole samasuguse küüned enda poole suhtumisega nagu paljud sulesepad praegusel hetkel.

Hoidke silmad ja kriitikameel lahti, kõik ei ole kuld, mida me loeme!
Liisi

Facebooki pikad küüned

Facebook on viimaste aastate jooksul saanud üheks kõige tuntumaks brändiks - sinist püstist pöialt tuntakse juba pea sama kaugelt kui McDonaldsi kuldset M-i.

Täiesti juhuslikult sattusin eile ETV pealt vaatama saadet Facebooki mõjudest ning täna käisin koolitusel, kus põhifookuses oli turundus ja reklaam läbi sotsiaalmeedia. Ja kujutage ette mu rõõmu, kui postkasti saabus õppejõult vihje blogipostituse jaoks - kirjutage Facebookist! Juhused juhused.

Muidugi paneme me kõik tähele tuhandeid reklaame, teemasid jms, mis igalt lehelt vastu terendavad, ent arvatavasti ei mõtle me enam isegi nende eesmärkidele või mõjudele - see kõik on tavaline. Täna aga avanes minu ees kogu see maailm ja sebimine postituste taga. Millised hirmsad summad kuluvad nende populaarsuse tõstmiseks; kui orienteeritud on see kõik sellele, et inimesed rahakotirauad avaksid ja kogu oma aja erinevatel lehtedel tuhnides viidaksid. Samas ei saa väita, et inimeste sotsiaalmeedia ära kasutamine nii oma äri edendamiseks kui ka isikliku ego silitamiseks oleks läbinisti halb asi. Küsimus on muidugi selles, kui nutikalt seda tehakse, sest mõnikord tabab menu ihalejaid hoopis vastupidine - pidevad midagi pähe määrivad postitused ärritavad ja võrgutava pardinäoga peeglisse vahtivad poolpaljad neiud saavad hoopis negatiivset ja halvemal juhul lausa ohtlikku tähelepanu.

Lisaks reklaamieesmärkidele mõjutab Facebook ka inimeste suhteid rohkem kui kunagi varem. Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Ühest küljest on ju imeline, et vestlemine sugulastega Ameerikas pole kunagi nii lihtne olnud, ent samas taandub üha rohkem personaalne suhtlemine tuimale ekraanivahtimisele. Miks peaks raha ja kallist aega raiskama kohvi ja autosõidu peale, kui tuttavate tegemised on kõigil teada reaalajas, vürtsitatud piltide ja kommentaaridega? Kas siis on üldse veel mõtet pingutada selle nimel, et sõpru füüsiliselt näha? Küll kuskil poes ringi tormates trehvatakse. Mõnes mõttes kadestan oma pea 90-aastast naabrinaist, kes siiamaani sõbrannadega kohvitamas ja uudiseid vahetamas käib. Samas imeb digimaailm sisse üha vanemaid inimesi, isegi minu enda 70-aastane vanaema passib ööd ja päevad Facebookis ning Rate'is!

Vahel mõtlen ka sellele, kui paljud romantilised suhted on Facebookist mõjutatud, oma kallimat jälitatakse isegi aastate taha, mis tekitab armukadedust ja tülisid. Kuuleme ju tihti, et Mari ja Jüri läksid lahku, sest Mari leidis Jüri kontolt ebasobivaid sõnumeid või Jürile ei olnud mokkamööda Mari viimased peopildid. Ei saa eitada, et Facebook mõjutab meie igapäevaelu paljudel erinevatel tasanditel.

Üritagem kõik ikka ka sõpru päris elus meeles pidada ja tuhandetest reklaamidest läbi närides tähtsat infot leida. Liigset draamat ja taustamüra on meie tegemistes juba piisavalt, miks siis seda veel kunstlikult juurde tekitada.

Kohvitamiseni,
Liisi