Eelmises loengus oli põhiliseks vaidlemispunktiks Delfi kommentaatorite sobilikkus või pigem ebasobilikkus. Siinkohal võime samuti tuua paralleeli ülalnimetatud Facebookis toimuva kraami pähe määrimisega, sest me kõik võtame ühel või teisel moel sõna ent oleme ka vaiksed kõrvaltvaatajad. Samas on minu jaoks need teemad kuidagi läbi nämmutatud (olgugi, et alati tuliseid vaidlusi tekitavad ja huvitavad) - me kõik vihkame liigset reklaami ja tatipritsijaid, ent ometi käime seda kõike kaemas. See on justkui autoõnnetuse effekt: keegi seda otseselt näha ei taha, ent ometi aeglustavad kõik juhid kiirust, et kaelad õieli ja silmad punnis toimunud jälgida.
Lugesin õppejõu poolt soovitatud Danah Boydi blogi ning hakkasin isegi internetimaailma ja privaatsuse üle mõtisklema. Probleemiks oli eetiline küsimus, sest Facebook otsustas teismeliste isikliku informtatsiooni muuta kohe avalikuks ning anda neile võimalus ise privaatsuse seadeid muuta. Minul isiklikult ei ole selle vastu lõppude lõpuks midagi, inimesed leiavad niigi viisid reeglite painutamiseks. Samas ei pane inimesed üles informatsiooni, mida nad ei taha. Eksju? Või siiski. Mäletan ise kohutavat hetke, kui mu ema otsustas sotsiaalmeediaga ühineda. Võtsin ta sõbrakutse raske südamega vastu, sest kõikide mu piltide ja sõprade profiilides nuuskimine ei tundunud tore. Lisaks blokeerisin oma kalli ema ära, teades, et ega ta aru niikuinii ei saa. Suur oli mu imestus, kui paari kuu pärast oli keegi teda sellisest imelisest võimalusest informeerinud ning mammake uskus, et tema väike tütreke elab topeltelu. Kogu draama keskmes oli aga lihtne soov säilitada privaatsus, mida reaalses mõttes internetis teha ei saa. Nüüd olen natuke suurem ja targem ning shotipildid baaridest jäävad avaldamata. Samuti võib esivanem uurida, mida tahab ning seeläbi on ka tema hing rahul. Ometi ei eita ma, et kellegi sõbra humoorika postituse alla tekkivad kommentaarid stiilis "mis see nüüd siis tähendab?" või "mamma ootab sind koju sooja, tegin sulle pirukaid ja kassike kräunub igatsuses" panevad enamasti nina kirtsutama. Eriti, kui sõbrad rafineeritult nalja teevad ja kaasa kiidavad, et pirukad juba jahtuvad.
Üldiselt mind kogu see informatsioonisalvestamine ja mulle spetsiaalselt orienteeritud reklaamid ei kõiguta, on mis on. Küll aga ärritas mind väga konto peolehel, mida ma ise ei loonud. Sealt võib leida väikese kaardi ööelust, ent keegi pole selleks luba küsinud? Avastasin selle mõni aeg tagasi, kui uudistes teisedki inimesed selle üle kaeblesid. Kuivõrd on see eetiline? Usun, et selline häbitu firmale reklaami loomine läbi inimeste teadmatuse ära kasutamise on lausa kuritegelik.
Fakt, et kõik, mis kunagi internetti riputatud on, jääb sinna, peaks rohkem inimeste teadvusesse jõudma. Hetkel valitseb täielik vastutusevabadus, kirjutan, ütlen ja teen, mis tahan. Ometi jõuavad sellised asjad avalikkuse ette (kasvõi jäätisemüüja paksude klientide mõnitamine või juhtum Inglismaal, kus haiglapatsient palatikaaslasest pildi Facebooki riputas ning teda mõnitas, asi võttis juriidilise pöörde).
Mõelgem tagajärgedele ning austagem enda ja ka teiste privaatsust!
Liisi
No comments:
Post a Comment