Meedia: käsin, poon ja lasen!

Viimases kommunikatsiooniloengus vaatlesime meediat kui sotsiaalset ruumi, võimu otsustajat ning üldist süsteemi. Iga kanal tõlgendab originaalinfot nii, kuidas neile endale kasulikum on ning seeläbi võime arvata, et enamus meediast on väga subjektiivne. Kohati isegi piinlikult kallutatud ja vale. Muidugi sõltub teabe õigsus ühiskonna võimukorraldusest ja muudest teguritest. Nõukogude Liidus ei tohtinud ju keegi valitsust kuidagi kahjustavaid tekste näha, keelatud olid välismaised telekanalid ja raadiojaamad. Hiinas on siiani internetikasutusel ranged piirangud. Need on selged näited sellest, kuidas meedia tervet sotsiaalset ruumi kontrollib ning otsustab, kes omab võimu ja teavet.

Meedia otsustab, mida me loeme, millised on meie arusaamad ja mida me üldse teadma peaksime! Toon näite sellest, kuidas meedia meie väärtuseid ja norme kiiresti mõjutab: liiklusõnnetus Haapsalus, mis viimaste päevade jooksul palju diskussioone tekitanud on. Esialgsed artiklid panid kõiki vähegi kaastundlikke küünlaid süütama ning kodudes noortele sõnu peale lugema. Nüüd aga on selgunud, et poisiohtu juht oli hoopis tugevas joobes ning võttis endaga kaasa veel kolm elu ning inimeste mõtted on kardinaalselt muutunud. Muidugi on see endiselt kurb, ent muserdatus on osaliselt pöördunud vihaks. Konkreetne näide on vastu kõige mõjusam ning inimestel meeles, ent ajakirjanike rolle ei vaata selles olukorras keegi peale ühiskonnast huvitatute.

Teine tähtis punk jäi mind kui sotsiaaltöötudengit kummitama vastläbitud sotsioloogia kursusest. See on meedia roll sotsiaalprobleemide kujunemisel. Murepunkte on ju tuhandeid, ent neile ei pöörata enne tähelepanu, kui need ajakirjandusse, televiisoritesse ning raadiotesse jõuavad. Palju on meie ümber pseudoprobleeme, mis varjutavad tõsised mured üle terve maailma. Näiteks jäetakse Eesti meediamaastikul pidevalt välja tõsiseid uudiseid ja esilehed on vallutatud staarblogijad või muude labasustega hakkama saanud tähekesed.

Probleemid nagu nälg, majanduskriis vms on meie mõtteisse toonud just meedia. Võib-olla ei oleks nii paljud inimesed masust mõjutatud olnud, kui nad lihtsalt sellest midagi teadnud ei oleks? See on meile kõigile mõttekoht, ent vastust sellele küsimusele ei saa me kunagi. Kuid selge on see, et meedia mõjutab nii meie alateadvust kui ka otsest käitumist. 

Miks on sotsiaalne probleem naiste võrdõiguslikkus või rassism, ent kedagi ei huvita näiteks bürokraatia ning kombetus Eesti eliitkoolides? Ei kirjutata sellest, et nö kuulsuste lapsed saavad kuidagi ihaldatud klassidesse hoolimata kesistest tulemustest ja tublid gümnasistid maakoolidest võivad tänu sellele ukse taha jääda? Kas see ei ole samuti rassismivorm natuke teisel kujul? Jääb ainult üle loota, et uus põlvkond ajakirjanikke toovad päevavalgusesse ka taunitavaid teemasid, mitte ei ole samasuguse küüned enda poole suhtumisega nagu paljud sulesepad praegusel hetkel.

Hoidke silmad ja kriitikameel lahti, kõik ei ole kuld, mida me loeme!
Liisi