Nägemiseni!

Viimases (kohustuslikus) blogipostituses võtan kokku oma kogemuse seoses kommunikatsiooniloenguga. Kõigepealt soovin tänada õppejõudu selle eest, et ta muutis loengud meeldivaks tegevuseks, mitte ei nüristanud meie ajusid igava passimisega ja vaadates pidevalt täis saale, arvan, et sellega nõustuvad ka teised.


Mis oli keeruline?

Harjumatu oli blogipidamise nõue, sest kui seda varem teinud ei ole, on raske kohustust meeles pidada. Samuti üritasin lugeda teiste blogisid, ent läbi sadade lehekülgede rehmamine nõudis pingutust, mistõttu lõpuks vaatasin ainult oma nö lemmikuid.  Üldiselt ei olnud mitte miski kontimurdev.

Samuti  nõudsid pingutust pikad tekstid, mille enda jaoks läbi töötasin, et selle võib pigem tähelepanu hajumise ja enda kätte võtmise kaela ajada.


Mida kursusel teisiti korraldada?

 Oleksin oodanud kodulugemise jms teemadele järgnevat arutelu järgmises loengus, et vahetada mõtteid teistega ning kontrollida, kas sain üldse asjast õigesti aru.

Lisaks sellele võiks eksamileminejate kriteeriumid natuke selgemad olla, et vältida pinget, kas nüüd peab seda tegema või ei ja kuidas ootamatul juhul aega planeerida.

Mis mulle meeldis?

Nagu aru sain, tundsid mõned meie seast võõristust familiaarsuse ja nö take it easy suhtumise tõttu õppejõu poolt. Kes teab, võib-olla oleksin isegi seda teinud, ent minu jaoks oli see Eesti ülikoolimaastikul tervitatav. Olin aasta aega Inglismaa ülikoolis ja seal olid kõik õppejõud sellised ja kutsusid õpilasi isegi kinno ja baaridesse! Lisaks märkigem ka fakti, et keegi neist just esimeses nooruses ei olnud. Toona tundus see mulle endalegi natuke imelik, ent nüüd eelistan sellist suhet kuiva ja autoritaarse vahekorra asemel.


Käsk panna ära kõik arvutid ja nutitelefonid oli paljudele vastumeelne ning arvan, et olen vähemuses selle pooldamisega. Tunnen end alati nagu kiviaegne, kui tehnoloogia asemel paberit ja pliiatsit kaasas vean ning seetõttu olin uudisest kuuldes lausa rõõmus!

Ka praktilised tööd olid väga innovatiivsed ja toredad!

Mida ma õppisin?

Ülesanded, mis meile anti, olid teistsugused ning hoolimata sellest, et alguses ei osanud neile kuidagi läheneda, sain lõppkokkuvõttes juurde positiivseid emotsioone ja kogemusi. Samuti meeldis mulle avatud ja aus suhtumine seoses teemadega, mida paljud väldivad (tsensuur jms) ja saalis tekkinud/õhutatud vaidlused ning mõttevahetused.


Kõige rohkem väärtustan nüüd oskust leida kommunikatsiooni kõigest enda ümber ja vaatan (no muidugi mitte alati, ent vahel ikka) väikeseid asju pilguga, et mida nad võiksid mulle öelda. Olen juba loomu poolest inimestevaatleja ning nüüd kõnelevad minuga ka märgid ja esemed.

Ja ei saa jätta mainimata sloganit, et kõike peab kritiseerima! Ilma kriitikata ei saa olla ka arengut. Muidugi kui see on konstruktiivne.


Panustan eksami mittetegemisele, sest..

Tänud õppejõule ja ilusaid jõule kõigile!

Liisi

Sõnum on vaataja silmis

Eelmises loengus vaatasime terve loengusaaliga koos vaatluspäevikuid ning minu üllatuseks olid enamus nendest väga tabavad. Mõni pilt pani lihtsalt õlgu kehitama (kas siis teadmatusest või pole ma lihtsalt piisavalt subkultuuride jms teemadega tuttav) ja teine jälle suu lahti vahtima. Kiidaksin kohe väga oma kursusekaaslasi, sest arvasin (tundes ja teades tundengeid, sealhulgas mind ennast), et ülesanne visatakse üle jala, nagu selliste asjadega tavaliselt on. Hoolimata sellest nägin ise vaeva ja seda tegid ka teised - tundub, et ülesanne oli huvitav ja erinev ning sedasorti lähenemine motiveerib ka õpilasi esitama head tööd ja mitte lihtsalt linnukese kirja saamiseks.

Selline selgituste otsimine läheb väga hästi kokku tänases loengus tehtud harjutusega lihtsaid kujundeid seletada. Piltide lahtiharutamisel aga muutub kontekst ju veel rohkem!! Võib-olla klõpsasin mina sügava sõnumiga revolutsioonilise foto ja kõik teised näevad selles hoopis reklaami mingile tootele. Ekstreemne näide, aga hästi tõlgitav meie igapäevasesse kommunikatsiooni. Vahel räägin sõbra või perekonnaga ja ei saa aru, kuidas nendeni sõnum ei jõua, kui minu arvates oleks siil ka sellest juba aru saanud. Nemad omakorda aga ei mõista minu rumalust. Eriti halb juhus on vestelda läbi sõnumite, tean seda omast käest! Kõik on tõlgendamise küsimus ja eriti selgeks sai see mulle tänase loengu käigus.

Ühe pildi üle tekkis aga suurem arutelu, nimelt olid jäädvustatud sajad allahindluste sildid, mis tarbimiskultuuri õhutavad. Kahjuks olen isegi alati kaupmeeste õnge otsas, kõik sooduspakkumised tuleb läbi tuhnida ja odavamad asjad kokku korjata. Mäletan, kui aastaid tagasi Inglismaa odavriiete ketti Primarki sattusin. Kõik oli niiii odav ja jooksin silmad punnis ringi, endal tunne, nagu oleks aardekirstu sattunud! Mäletan, et krahmasin kokku kõike, mida silm nägi ja kui oma mitme aardekotiga (ja peaaegu miinuses oleva pangakontoga) koju jõudsin ja siis oma leide esitlema hakkasin, naeris mu austet elukaaslane kogu mu retke välja. Mina muidugi solvusin, et uhked vihmamantlid ja paarinaelased särgikesed temas samasugust õnnetunnet ei tekitanud, ent nüüd vaatan lolli näoga neid samu asju ja hoian pead kinni. Kaks vihmamantlit odava hinna eest, mida ma isegi pakendist välja võtnud pole? Lisaks näevad nad mõlemad välja nagu vannikardinad, aga vähemalt sain hea diili ja tulevikus võib-olla panengi need vannituppa!
Sama lugu on juhtunud kõikide sõbrannade ja pereliikmetega, kes mulle külla tulnud on. Nüüd aga olen mina see, kes nende hullumeelse krabamise üle naerab.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaupmeestel on ju õigus selliseid kampaaniaid teha, sest minusuguseid hulle leidub igal pool. Samas tasakaalustavad süstemaatilised ostlejad alati nõiaringi.

Püüdkem jõulude ajal ikka mõistus säilitada!

 

Preester kantslis,
Liisi

Põgene, vaba laps.. Milleks?

Uurisin täna Daily Maili ja sattusin artikli otsa, mis kajastab vangide mugavusi ja fakti, et vangide elu muutub üha paremaks ning kuriteo sooritanud saadetakse justkui puhkusele. Kongides on olemas televiisorid, arvutid ning isegi mobiiltelefonid!

Olen konkreetse teema üle mõelnud palju, arvatavasti tänu Investigation Channeli agarale jälgimisele ning mõni kuritegu on nii võigas, et minu arvatses võiks sellised inimesed mitte tasuta luksusesse elama saata,vaid hoopis nad kuskile üksikule saarele pagendada. Võtame kasvõi hiljuti Tartus juhtunud loo!! Ei saa aru, mis vägi selliseid tegusid sooritama ajendab.

Miks luuakse üha rohkem mugavusi inimestele, kes ühiskonnale ainult halba teinud on ja ei lahendata reaalseid probleeme ega eraldata raha näiteks tervishoiusüsteemile? Muidugi ei pea ma silmas seda, et kõik kurjategijad tuleks lükata klaaspurki ja kogu moos. Tulevase sotsiaaltöötajana pooldan muidugi rehabilitatsiooni ning vangide võimalusi taas rajale saada, ent inimesed, kes kellegi kohutaval viisil tapnud on? Miks peaks nad selle eest lausa preemia saama? Nii võib ka ju kuritegevus tõusta, kodutud või halvas olukorras inimesed võivad avastada, et tänaval olemise asemel võiks mõnusalt soojas kambris telekat vaadata, sest kaotada enam poleks midagi? Aastaid tagasi juhtus just nii: Eesti mees tappis rootsis kirvega vanema proua, et Rootsi vanglasse pääseda. Tema õnnetuseks saadeti ta tagasi Eestisse, aga see ju näitab dendentsi.

Loomulikult on konkreetne teema vastuoluline ja mitmetahuline, aga ometi ärritab mind kohati selline irratsionaalne rahajaotus.

Teine äärmus on Patarei vangla, kust viimane vang lahkus alles 2005. aastal. Olen seal käinud mitmel ekskursioonil ja ei kujuta ette, kuidas sellises kohas üldse inimesi kaasajal hoiti! Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks vangla olla koht, kuhu inimene sattuda ei taha. Muidugi mitte Patarei sarnane, kus vetsu asemel auk ja ühes väikeses toas 30 narivoodit, aga arvutid, telekad ja mobiilid?

Eks iga inimene arvab, et tema arusaam asjadest on kõige õigem ja fakt on see, et inimeste viha sellise artikli kohta midagi ei muuda. Ometi võiksid erinevad riigid ja valitsused eelkõige mõelda nõrgemate peale, mitte teha paremaks olukorda neile, kes teiste elu põrguks teevad.

Liisi

Eneseanalüüs

Täna loengus tuli väla, et poevaatluse eneseanalüüs tuli teha eraldi postitusena. Mina, vana sinisilmne, lükkasin selle vanale postitusele otsa, aga mis seal ikka. Parem see ringi liigutada hilja, kui mitte kunagi!

I'm sorry..

Selgus, et nii mina kui ka paljud teised võtsid ülesannet kui võimalust oma uudishimu rahuldada ilma mingi teadusliku taustata. Seetõttõttu saime lisaülesande teha eneseanalüüs, ning vaadata, mida tegin vaatluse kui uurimismeetodi reeglite järgi ja mis läks aia taha.
Analüüs põhineb õppejõu saadetud lingile.  Kuigi kirjeldasin pigem kahe erineva tarbijagrupi käitumist ning püstitasin ka hüpoteesi, mille lõpus põhjendasin, ei lisanud ma reaalset teaduslikku põhja. Vaatluse mõte on teada saada kohene mõju erinevatele käitumismallidele, reaalsuse sisepunktide mõistmine ja inimesele, tema ümbruskonnale ning selle koosmõjule keskendumine. Esimeses vaatluse osas leidsin, et tarbijaid ei mõjuranud nende ümbruskond pea üldse ning poeskäiku võeti kui vajalikku toimingut, mitte atraktsiooni omaenda meelelahutuseks. Teine vaadeldav aga oli väga mõjutatud teda ümbritsevatest pakkumistest jms, mis pidevalt teed takistasid.

Olin kvantitatiivse osaleja rollis, sest ei osalenud ega ka mõjutanud inimeste tarbijakäitumist mitte mingil moel. Oma "uurimuses" leidsin taaskord kinnituse, et naised on rohkem emotsioonide ajel oste sooritavad ning mehed ei lähe nii lihtsasti pakkumiste ja mittevajalike asjade ostmise õnge.

Minu vaatlus oli nö maastikuvaatlus, sest see oli igapäevane ja mitteformaalne. Ma ei kasutanud mitte mingeid lisamaterjale ega süsteeme, vaid jälgisin lihtsalt inimeste igapäevatoiminguid ja tegin nende põhjal kokkuvõtte. Olin mitteosaleva vaatleja rollis justkui pealtvaataja ega muutnud oma kohalolekuga "ohvrite" tegevust. Samuti ei olnud neil õrna aimugi, et neil kannul käisin ja informatsiooni kogusin.

Minu vaatlus oli mittestruktureeritud. Lõin peas teooria, et naised on meestest rohkem mõjutatavad ning leidsin seda kinnitava materjali. Siiski ei olnud ma selles kinni ning otsisin märke hüpoteesi kinnitamiseks. Tegin tegevuse käigus ka märkmeid nende teekonnast ning käitumisest.

Ülesande paremaks lahendamiseks oleksin võinud eelnevalt teooriaid ja uurimusi lugeda, mitte toetuda ainult loogikale ja üldistele teadmistele. Järgmisel korral on seda kasulik teada.

Liisi 

Lahtiste silmadega Manchesteris

Viimaseks huvitavaks ülesandeks Kaja Tampere loengus oli kommunikatsioonipüüdmine igapäevaelus. Kuna 24. novembril olin Inglismaal Manchesteris, otsustasin enda (ja loodetavasti ka teiste) lõbustamiseks käituda nii, nagu igapäevaselt seda teen ning samal ajal hoida silmad lahti ümbruskonnas toimuva kommunikatsiooni suhtes. Tavaliselt ei liigu ma ringi ega otsi ehitisi, silte, loomi vms, mis minu tähelepanu  kommunikatsioonimõttes kätkeksid, ent vahelduseks oli see põnev kogemus.

 Läksin hommikul rongiga linna ning tee rongijaama viib läbi väikese pargi. Esimese asjana püüdis minu tähelepanu kas koera või lapse hüljatud mänguasi, mis üksikult tiigis ulpis. Kurvaks tegi põrsakese saatus ning teda tabanud kommunikatsioonipuudus. Ju oli ta kedagi kunagi lõbustanud, ent nüüd vedeles elukas katkisena sogases vees. Pähe tulid kohe mõtted liigsest tarbimishullusest ning asjade loomulikust ent nukrast käigust.

Rongis istudes avanes tavaline pilt - noormees (lausa kahe!) telefoniga. Minu generatsioon ei ole enam huvitatud raamatute või ajalehtede lugemisest bussis või rongis ning saja vidina kaasasvedamine on kohustuslik. Tean ise, et mind tabab alati paanikahoog, kui poole reisi peal aku suremise märke näitab või kõrvaklapid koju jäävad! Tavaline on ka pilt noortest, kes isegi seltskonnas nö vestluses osalevad, ent samal ajal läbi nutitelefoni veel viie sõbraga räägivad jagamata tegelikult tähelepanu kellelegi. Samuti võib siit leida minu jaoks väga imeliku kultuurierinevuse. Kui meil on väljas umbes 10 kraadi sooja, tõmbavad inimesed endale kohe sada vatti ümber. Inglismaal aga võib isegi sellise jaheda ilmaga näha t-särkides kodanikke! No aru ma ei saa, kuidas nad nii saavad ja lõdisen iga kord nende eest ainuüksi mõttest jope seljast heita.

Linna jõudes pisteti mulle kätte kohe selline reklaamleht. Olen harjunud kõrvale põikama ajalehtedemüüjatest ja muust jamast, mida agarad müügiagendid alati inimestele pähe määrida üritavad, ent meeldiv (ja mis seal salata, hea väljanägemisega) noor poiss suutis mulle ikka lehekese anda. Selline on Manchesteri linnas toimuv peamine kommunikatsioon - reklaamlehed ja pakkumised mis ostuhulle peibutavad.                                                       

Minule isiklikult väga meeltmööda on suhtlemine läbi (tänava)kunsti. Ilus tihane kaunistamas muidu halli linna toob isegi jahedas sügises inimestele naeratuse näole ilma mingi tagamõtteta rahva rahakotiraudu avada või neid mingisse muusse keerisesse tõmmata. Konkreetsest ehitisest mööda kõmpides tunnen alati rõõmu.

Vastukaaluks eelmisele ilusale ja pretensioonitule kommunikatsioonipüüdele kisub siinne pilt kõiki inimesi kiirtoitu sööma. Agarad müüjad suhtlevad inimestega eesmärgiga neid sadade äride vahelt just enda omasse meelitada ning kõik sildid, pildid ja sloganid suruvad peale kommunikatsiooni nii, et lausa silme eest võtab kirjuks!

Siinkohal suhtleb kaubanduskeskus meie endi eest - me armastame Manchesteri, poodlemist ja kino! Justkui inimesed ise mõelda või arvamust kujundada ei oskaks, ent eks seegi ole pilkupüüdev reklaam.

Muidugi ei saanud pika päeva keskel mööda ilusatest piltidest krõbedast kanast ja muust maitsvast kraamist, mis lõpuks minugi suunda muutis ning mind populaarsesse KFC-sse tõi. Lisaks kõhutäiele võib silmata annetuskarpi, mis taaskord einestajate pilku kurbade kirjade ja fotodega püüda üritab.

Bussi oodates hakkas minuga suhtlema ootamatu, ent tervitatav oravake. Sain muidugi rabanduse, kui paberit prügikasti visates hoogne loom sealt hoopis välja kargas, ent uurisime hoolimata esmasest ehmatavast kontaktist üksteist mitu minutit. Lõpuks otsustas orav, et talle kommunikatsioonist selleks korraks aitab ja puges tagasi prügikasti sööki otsima. Eks ta kavatses leida uue ohvri, kellele südamerütmihäireid tekitada!

Tagasiteel koju leidsin vastupidiselt esimesel pildil ilutsevale noormehele vanema härra, kes tema põlvkonnale vastavalt ajalehte luges. Kuskilt ei rippunud juhtmed ega telefonid, see oli aeg temale endale. Osaliselt muudab mind kurvaks see, et minuvanused enam selliseid väärtuseid ei oma, ent ometi olen ise selles samuti süüdi. Perekond ütleb lausa, et minuga suhtlemiseks tuleb kõigepealt sõnum saata ning alles siis võib loota, et ümbruskonda tähele panen. Midagi, mille üle mõtiskleda.

Selline ülesanne oleks huvitav igapäevaeluski, tavaliselt ei mõtle me väikestele asjadele ja märkidele kui kommunikatsioonile. Põrsas tiigis? Enamus inimesi (kaasaarvatud mina) ei heidaks sellele kiirel käigul mööda tuhisedes teist pilkugi, ent missiooniga huvitavaid asju leida mõtled sellele rohkem. Ometi muutsin oma (muidu igava ja asjaaamisi täis) päeva põnevamaks jälgides väikeseid märke enda ümber ning tundsin neist rõõmu.

Silmamiseni,
Liisi

Spioneerisin natuke..

Viimases kommunikatsiooniloengus anti meile huvitav ülesanne jälgida erinevaid inimesi, kas parasjagu kraami kärusse toppimisega tuhinas on. Otsustasin valida mitte erinevaid perekondi, vaid üksteisele idee poolest vastanduvaid ostukultuuriga tegelasi.

Kuna saabusin nädala alguses Inglismaalt, otsustasin esimese ohvri just sealt valida. Seisin targa näoga pesuvahendite leti ääres (sest kust mujalt naised oma retke ikka alustavad?!), sest avanes hea vaade uksele, kuni leidsin oma "ohvrid". Sisenesid kaks noormeest. Kuna oli reede õhtu, olin kindel, et pean ka õlleleti ääres märjukest nö valima hakkama. Meestel oli sõjaplaan silmnähtavalt juba varem valmis mõeldud, sest riiulite vahel läks neil aega umbes kümme minutit ja kassas nad olidki. Iseteeninduses muidugi, sest kes hakkab aega järjekorras raiskama, kui jalgpall ja õlled juba ootavad! Esimese asjana suundusid nad valmistoidu letti, kust välgukiirusel valiti välja pitsa ja mingisugused kanasnäkid.

Üks noormeestest oli pildistamise hetkel kaduma läinud, ent otsustasin head võimalust siiski ära kasutada. Teiseks tähtsaks asjaks oli muidugi õlu, nagu olin varem ennustanud. Kõne all oleva kraami valmimiseks läks meestemaailma ajaarvestuses muidugi kauem aega - lausa paar minutit! Mõlemad mehed kasutasid diili kolm erinevat õlut viie naela eest ning võtsid lisaks veel tavalise nelipaki Tšehhi õlut Tyskie. Erinevalt naistest ei hakanud nad veel sooduspakkumisi taga ajama, vaid kargasid kohe kassasse, heitmata pilkugi kommidele ja muule kraamile, mis ostlejaid veel peibutada üritavad. Mind nad samuti ei märganud - tundub, et siinkohal varjutas missioon kõik ümbritseva.


Teiseks ohvriks võtsin oma enda ema, kes on klassikaline näide reklaamiohvrist. Palusin, et ta mind linna kaasa võtaks, sest "pidin sõbrannaga kokku saama" ning "lahkusin". Tegelikult jälitasin teda nagu spioon riiulite vahel. Teades oma ema oskasin oodata pikka jahti ning ei pidanud oma ennustuses pettuma - poes läks veidike üle tunni. Kõigepealt haarasid sissepääsu juures olevad sooduspakkumised ta oma võrku ning allahinnatud krüsanteemipott lendas juba hoone esimestel meetritel korvi. Muidugi eelnes sellele kõikide väljasolevate lillede võrdlemine ja uurimine.

Õnneks on ema pime nagu kana ning minu jäädvustust ei märganud. Võib-olla aitas ka silmini tõmmatud müts. Edasi liikus ta tööstuskaupade leti vahel ning puuris pilguga iga sooduspakkumist. Muidugi ei puudunud vahepeal hinnamasina juurde jooksmine, et kinnitada kraami odavust! Küll ta uuris ja puuris allahinnatud nõusid, voodipesu ja keedukanne (mitte, et me selle kõige sisse juba ei upuks!) ja liikus toiduosakonna poole kärus grillikomplekt (milline ootamatu pööre!) keset külma novembrit. Järgmisena päädis ta tähelepanu teepakkide juures olev rahvasumm. Selgus, et teda osuur õnnistus - 40%-ndiline allahindlus. Pärast põgusat vestlust ühe vanema daamiga lahkus ta siiski ilma ebavajaliku teepakita. Seejärel liikus ta teosammul singileti äärde, kus uuris igat pakki (arvatavasti oma suure pekise liha kartuse tõttu) ning muidugi ei suutnud ta ilma saagita lahkuda. Kulinaarialetis oli pikk järjekord ning tahtmata minutitki kaotada võttis ta numbri ja kargas kalaleti äärde, et aega parajaks teha, kuni ots temani jõudis. Tundub, et kogu protsessis käis ta kõik riiulid läbi ning kui lõpuks aeg kassasse minna kätte jõudis, takistasid ka seal teda kollase sildiga küünlad, millest muidugi üks välja valida tuli. Kaupa lindile ladudes pidi ta veel viimase meeleheitliku katsena poeketti toetada mentosepaki võtma. Pärast pikka retke lahkus ta kahe punnis kotiga.

Minu vaatluse alguses püstitatud hüpotees sai kinnitust - mehed ja eriti noored mehed kargavad poest sisse ja välja, nägemata enda ümber sadau peibutusi. Naised aga peavad läbi vaatama iga sildi ja kauba, milles olen kahjuks ka ise süüdi.

Ülesanne oli huvitav ja põnev, iseasi kui eetiline on teisi inimesi niimoodi jälitada. Sellest hoolimata muigasin missiooni vältel ja pidasin seda väga lõbusaks.

Tarbimiseni,
Liisi

Ei saa tsensuurist üle ega ümber

Lugesin hajameelselt Postimeest (ega siin taaskord midagi rõõmustavat pole, poliitikute vassimine, vussiläinud teetööd ja muu tavaline), kui silm jäi pidama kirjanik Jaan Kaplinski blogipostituse viitele tesnsuurist Eestis. Kaplinski väidab, et Sirbi skandaal näitab, kuidas riigiametnikud ja poliitikud sekkuvad meie väljaannete sisusse, kuigi see on ilmselgelt põhiseaduse vastane. Samuti toob ta näite meie silmakirjalikkusest - me kritiseerime Venemaad ning selle ajakirjanduse kammitsetust, ent Eestis on mehe sõnutsi olukord isegi hullem ning samahästi võime me lugeda venekeelseid ajalehti, sest meil paremat ei olegi. Karmid (või õiglased?) sõnad.

Lisaks sellele võimsale väitele kritiseerib ta meie presidenti, kes samuti teistega ühes suunas vilistab kaitstes sõnavabandust Venemaal ning diskuteerides New York Timesis. Meie enda meediamaastiku kohta ei ütle ta aga mitte midagi.

Hoolimata sellest, et tsensuur on igas ühiskonnas suur probleem, olen alati tahtnud heauskselt uskuda, et meie vabas Eestis on see minimaalne. Tundub, et mitte. Mida saame me siis uskuda? Naabri Jüri valetab nii, kuidas tal endal parem on. Poliitikud kratsivad kõike ainult küüned enda poole ja johtuvalt sellest räägivad ka vastavat juttu. Kas inimeste julgus on roninud seinaprakku ning alles jäänud ainult saamahimu ja hirm arvamust avaldada?

Mis õigus on meil näpuga näidata ja nalja teha teiste, ekstreemse sõnavabaduse piiramisega tegelevate riikide ja kogukondade üle? Lõpuks jõuame taas olukorrani, kus kedagi ega midagi usaldada ei saa.

Postimehele olen alati vaadanud kui enam-vähem vabale ajalehele. Eesti Ekspress on mulle aga kõige südamelähedasem eelkõige just tänu tõsiste probleemide käsitlemisele. Loodetavasti ei taba mind ka sealtpoolt pettumus, olgugi, et tean ajakirjanduse tagamaadest üsnagi palju. Inimesed tellivad artikleid, et saada positiivset kajastust ning kasutavad tutvusi, et laimata teisi.

Arvatavasti ei jõua ükski ühiskond mitte kunagi täieliku tsensuurivabaduseni, aga on oluline teadvustada fakti, et sõnavabaduse moonutamine ja piiramine kui selline toimub. Kui vaid oleks rohkem inimesi, keda see reaalses mõttes huvitaks ning selleks valmis oleksid.

Mainitud uudis on kurb ja valmistab pettumust, olgugi, et me kõik mõtete tagasopis seda teame. Keegi aga ei julge murele tähelepanu tõmmata kartes ülejäänud ühiskonna vastuhakku või eitust.

Selgroo kasvatamiseni,
Liisi

Privaatsus(etus) ja internet käivad käsikäes

Loengus vaadata soovitatud filmi Facebookist nägin kokkusattumuslikult juba paar nädalat tagasi ning sellest järgmisel päeval käisin ka Facebookikoolitusel, millest kirjutasin ühes eelnevas postituses. Kogu reklaamimajanduse keskel olen ise nii vastuvõtja kui ka reklaamija rollis (küll aga üsna tagasihoidlikult), mistõttu on vaatenurk kohati laiendatud. Nii on see aga kõikide asjadega meie elus.

Eelmises loengus oli põhiliseks vaidlemispunktiks Delfi kommentaatorite sobilikkus või pigem ebasobilikkus. Siinkohal võime samuti tuua paralleeli ülalnimetatud Facebookis toimuva kraami pähe määrimisega, sest me kõik võtame ühel või teisel moel sõna ent oleme ka vaiksed kõrvaltvaatajad. Samas on minu jaoks need teemad kuidagi läbi nämmutatud (olgugi, et alati tuliseid vaidlusi tekitavad ja huvitavad) - me kõik vihkame liigset reklaami ja tatipritsijaid, ent ometi käime seda kõike kaemas. See on justkui autoõnnetuse effekt: keegi seda otseselt näha ei taha, ent ometi aeglustavad kõik juhid kiirust, et kaelad õieli ja silmad punnis toimunud jälgida.

 Lugesin õppejõu poolt soovitatud Danah Boydi blogi ning hakkasin isegi internetimaailma ja privaatsuse üle mõtisklema. Probleemiks oli eetiline küsimus, sest Facebook otsustas teismeliste isikliku informtatsiooni muuta kohe avalikuks ning anda neile võimalus ise privaatsuse seadeid muuta. Minul isiklikult ei ole selle vastu lõppude lõpuks midagi, inimesed leiavad niigi viisid reeglite painutamiseks. Samas ei pane inimesed üles informatsiooni, mida nad ei taha. Eksju? Või siiski. Mäletan ise kohutavat hetke, kui mu ema otsustas sotsiaalmeediaga ühineda. Võtsin ta sõbrakutse raske südamega vastu, sest kõikide mu piltide ja sõprade profiilides nuuskimine ei tundunud tore. Lisaks blokeerisin oma kalli ema ära, teades, et ega ta aru niikuinii ei saa. Suur oli mu imestus, kui paari kuu pärast oli keegi teda sellisest imelisest võimalusest informeerinud ning mammake uskus, et tema väike tütreke elab topeltelu. Kogu draama keskmes oli aga lihtne soov säilitada privaatsus, mida reaalses mõttes internetis teha ei saa. Nüüd olen natuke suurem ja targem ning shotipildid baaridest jäävad avaldamata. Samuti võib esivanem uurida, mida tahab ning seeläbi on ka tema hing rahul. Ometi ei eita ma, et kellegi sõbra humoorika postituse alla tekkivad kommentaarid stiilis "mis see nüüd siis tähendab?" või "mamma ootab sind koju sooja, tegin sulle pirukaid ja kassike kräunub igatsuses" panevad enamasti nina kirtsutama. Eriti, kui sõbrad rafineeritult nalja teevad ja kaasa kiidavad, et pirukad juba jahtuvad.

Üldiselt mind kogu see informatsioonisalvestamine ja mulle spetsiaalselt orienteeritud reklaamid ei kõiguta, on mis on. Küll aga ärritas mind väga konto peolehel, mida ma ise ei loonud. Sealt võib leida väikese kaardi ööelust, ent keegi pole selleks luba küsinud? Avastasin selle mõni aeg tagasi, kui uudistes teisedki inimesed selle üle kaeblesid. Kuivõrd on see eetiline? Usun, et selline häbitu firmale reklaami loomine läbi inimeste teadmatuse ära kasutamise on lausa kuritegelik.

Fakt, et kõik, mis kunagi internetti riputatud on, jääb sinna, peaks rohkem inimeste teadvusesse jõudma. Hetkel valitseb täielik vastutusevabadus, kirjutan, ütlen ja teen, mis tahan. Ometi jõuavad sellised asjad avalikkuse ette (kasvõi jäätisemüüja paksude klientide mõnitamine või juhtum Inglismaal, kus haiglapatsient palatikaaslasest pildi Facebooki riputas ning teda mõnitas, asi võttis juriidilise pöörde).

Mõelgem tagajärgedele ning austagem enda ja ka teiste privaatsust!
Liisi

Meedia: käsin, poon ja lasen!

Viimases kommunikatsiooniloengus vaatlesime meediat kui sotsiaalset ruumi, võimu otsustajat ning üldist süsteemi. Iga kanal tõlgendab originaalinfot nii, kuidas neile endale kasulikum on ning seeläbi võime arvata, et enamus meediast on väga subjektiivne. Kohati isegi piinlikult kallutatud ja vale. Muidugi sõltub teabe õigsus ühiskonna võimukorraldusest ja muudest teguritest. Nõukogude Liidus ei tohtinud ju keegi valitsust kuidagi kahjustavaid tekste näha, keelatud olid välismaised telekanalid ja raadiojaamad. Hiinas on siiani internetikasutusel ranged piirangud. Need on selged näited sellest, kuidas meedia tervet sotsiaalset ruumi kontrollib ning otsustab, kes omab võimu ja teavet.

Meedia otsustab, mida me loeme, millised on meie arusaamad ja mida me üldse teadma peaksime! Toon näite sellest, kuidas meedia meie väärtuseid ja norme kiiresti mõjutab: liiklusõnnetus Haapsalus, mis viimaste päevade jooksul palju diskussioone tekitanud on. Esialgsed artiklid panid kõiki vähegi kaastundlikke küünlaid süütama ning kodudes noortele sõnu peale lugema. Nüüd aga on selgunud, et poisiohtu juht oli hoopis tugevas joobes ning võttis endaga kaasa veel kolm elu ning inimeste mõtted on kardinaalselt muutunud. Muidugi on see endiselt kurb, ent muserdatus on osaliselt pöördunud vihaks. Konkreetne näide on vastu kõige mõjusam ning inimestel meeles, ent ajakirjanike rolle ei vaata selles olukorras keegi peale ühiskonnast huvitatute.

Teine tähtis punk jäi mind kui sotsiaaltöötudengit kummitama vastläbitud sotsioloogia kursusest. See on meedia roll sotsiaalprobleemide kujunemisel. Murepunkte on ju tuhandeid, ent neile ei pöörata enne tähelepanu, kui need ajakirjandusse, televiisoritesse ning raadiotesse jõuavad. Palju on meie ümber pseudoprobleeme, mis varjutavad tõsised mured üle terve maailma. Näiteks jäetakse Eesti meediamaastikul pidevalt välja tõsiseid uudiseid ja esilehed on vallutatud staarblogijad või muude labasustega hakkama saanud tähekesed.

Probleemid nagu nälg, majanduskriis vms on meie mõtteisse toonud just meedia. Võib-olla ei oleks nii paljud inimesed masust mõjutatud olnud, kui nad lihtsalt sellest midagi teadnud ei oleks? See on meile kõigile mõttekoht, ent vastust sellele küsimusele ei saa me kunagi. Kuid selge on see, et meedia mõjutab nii meie alateadvust kui ka otsest käitumist. 

Miks on sotsiaalne probleem naiste võrdõiguslikkus või rassism, ent kedagi ei huvita näiteks bürokraatia ning kombetus Eesti eliitkoolides? Ei kirjutata sellest, et nö kuulsuste lapsed saavad kuidagi ihaldatud klassidesse hoolimata kesistest tulemustest ja tublid gümnasistid maakoolidest võivad tänu sellele ukse taha jääda? Kas see ei ole samuti rassismivorm natuke teisel kujul? Jääb ainult üle loota, et uus põlvkond ajakirjanikke toovad päevavalgusesse ka taunitavaid teemasid, mitte ei ole samasuguse küüned enda poole suhtumisega nagu paljud sulesepad praegusel hetkel.

Hoidke silmad ja kriitikameel lahti, kõik ei ole kuld, mida me loeme!
Liisi

Facebooki pikad küüned

Facebook on viimaste aastate jooksul saanud üheks kõige tuntumaks brändiks - sinist püstist pöialt tuntakse juba pea sama kaugelt kui McDonaldsi kuldset M-i.

Täiesti juhuslikult sattusin eile ETV pealt vaatama saadet Facebooki mõjudest ning täna käisin koolitusel, kus põhifookuses oli turundus ja reklaam läbi sotsiaalmeedia. Ja kujutage ette mu rõõmu, kui postkasti saabus õppejõult vihje blogipostituse jaoks - kirjutage Facebookist! Juhused juhused.

Muidugi paneme me kõik tähele tuhandeid reklaame, teemasid jms, mis igalt lehelt vastu terendavad, ent arvatavasti ei mõtle me enam isegi nende eesmärkidele või mõjudele - see kõik on tavaline. Täna aga avanes minu ees kogu see maailm ja sebimine postituste taga. Millised hirmsad summad kuluvad nende populaarsuse tõstmiseks; kui orienteeritud on see kõik sellele, et inimesed rahakotirauad avaksid ja kogu oma aja erinevatel lehtedel tuhnides viidaksid. Samas ei saa väita, et inimeste sotsiaalmeedia ära kasutamine nii oma äri edendamiseks kui ka isikliku ego silitamiseks oleks läbinisti halb asi. Küsimus on muidugi selles, kui nutikalt seda tehakse, sest mõnikord tabab menu ihalejaid hoopis vastupidine - pidevad midagi pähe määrivad postitused ärritavad ja võrgutava pardinäoga peeglisse vahtivad poolpaljad neiud saavad hoopis negatiivset ja halvemal juhul lausa ohtlikku tähelepanu.

Lisaks reklaamieesmärkidele mõjutab Facebook ka inimeste suhteid rohkem kui kunagi varem. Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Ühest küljest on ju imeline, et vestlemine sugulastega Ameerikas pole kunagi nii lihtne olnud, ent samas taandub üha rohkem personaalne suhtlemine tuimale ekraanivahtimisele. Miks peaks raha ja kallist aega raiskama kohvi ja autosõidu peale, kui tuttavate tegemised on kõigil teada reaalajas, vürtsitatud piltide ja kommentaaridega? Kas siis on üldse veel mõtet pingutada selle nimel, et sõpru füüsiliselt näha? Küll kuskil poes ringi tormates trehvatakse. Mõnes mõttes kadestan oma pea 90-aastast naabrinaist, kes siiamaani sõbrannadega kohvitamas ja uudiseid vahetamas käib. Samas imeb digimaailm sisse üha vanemaid inimesi, isegi minu enda 70-aastane vanaema passib ööd ja päevad Facebookis ning Rate'is!

Vahel mõtlen ka sellele, kui paljud romantilised suhted on Facebookist mõjutatud, oma kallimat jälitatakse isegi aastate taha, mis tekitab armukadedust ja tülisid. Kuuleme ju tihti, et Mari ja Jüri läksid lahku, sest Mari leidis Jüri kontolt ebasobivaid sõnumeid või Jürile ei olnud mokkamööda Mari viimased peopildid. Ei saa eitada, et Facebook mõjutab meie igapäevaelu paljudel erinevatel tasanditel.

Üritagem kõik ikka ka sõpru päris elus meeles pidada ja tuhandetest reklaamidest läbi närides tähtsat infot leida. Liigset draamat ja taustamüra on meie tegemistes juba piisavalt, miks siis seda veel kunstlikult juurde tekitada.

Kohvitamiseni,
Liisi

Kommunikatsioon kui paratamatus või eesmärk?

Kõik inimesed tunnevad sõna kommunikatsioon, ent kui paljud neist mõtlevad selle eesmärkidele, tähendusele või mõttele?

Lisaks ilmselgele suhtlusvõttele - kõnele, on meie ümber tuhandeid märke, asju ja viiteid, mis meie tähelepanu köita üritavad. Näiteks gootid, hipid või punkarid kommunikeeruvad ühiskonnaga eelkõige oma välimuse ja grupivaimsuse kaudu. Selline suhtlus on inimestele teada - tuntud ega vaja pikemat süvenemist.

Kui paljud meist aga mõtlevad sellele, et ka reklaam prügikastil, kuju pargipingi kõrval või kleeps auto tagaaknal algatab suhtlust? Sellega kaasneb muidugi ka infomüra ja tarbetu prügi tekkimise laviin, sest tihtipeale üritatakse inimeste kui objektidega tekitada liialt agressiivset ja tarbetut infovahetust. Võtame näiteks paar nädalat tagasi igal pool virvendavad valimisreklaamid. Enamasti kutsuvad need tarbijaskonnas esile ainult pahameelt ja kuigi õige on see, et ka negatiivne reklaam on reklaam, peaks kuskilt jooksma mingi piir. Mina isiklikult ei pannud lõpuks neid tuhandeid postreid enam tähelegi ning telekast pidevalt pommitavad valmisreklaamid tekitasid tahtmise tervisejooksule minna, mis näitab, et olukord oli tõesti hull.

Meie infoühiskonnas on tekkinud aga ka karistamatuse tunne, kuna monitori taga istudes ei mõelda tihti selle peale, et ka vastasekraani silmitseb inimene! See võib olla Su ema, sõbranna või vanaema, ent internetis sappi pritsides ei tule see pähegi. Klaviatuurisõdalased ei viitsi isegi enam sõna võimule mõttepoegagi raisata, tähtis on vaid kedagi halvustada, et siis iseennast kuidagi paremini tunda. Muidugi on see imelihtne, sest enamasti puuduvad negatiivsel käitumisel tagajärjed. Ka minul on isiklik kogemus kommentaatorite õela poolega. Kuna mulle lähedane inimene on ajakirjandusmaastikul üsnagi tuntud nimi, siis vahel on õnn või õnnetus sattuda arvamuslehtedele, millest nii raske on eemale hoida. Hoolimata sellest, et mõistlik on sellistest saitidest kauge kaarega mööda liikuda, ehmatab mind aeg-ajalt inimeste julmus ja agarus soovida kellelegi midagi kohutavat ning elada välja kogu oma isikliku elu kibedus. Kindlasti ei julgeks needsamad isikud oma sihtmärgi ees füüsiliselt seistes midagi sellelaadset isegi piiksatada, ent internet tekitab meis kõigis negatiivset julgust ja joovastavat võimutunnet.

Internetisõdalastele vastukaaluks võib võtta näost näkku suhtlemisel tekkiva nähtuse, mis paljudele infovahetusena isegi pähe ei tule. See on vaikus, vahel see kõige võimsam ning paljuütlevaim kommunikatsioonivorm. Seda teavad arvatavasti eelkõige need, kel seljataga tormilised suhted, probleemid vanematega vms. Vaikus võib tähendada palju asju: ma armastan Sind; ma olen Sinus pettunud; ma ei oska enam midagi teha või mida iganes muud. Tähtis on selle õigesti tõlgendamine, sest ühelgi kommunkatsioonivormil  pole otstarvet, kui seda lahti ei mõtestata.

Siinkohal tahaksin kõikidele südamele panna, et väärtustada tuleks nii sõna kui ka vaikuse võimu. Leida endas ja suhtes ühiskonnaga tasakaal ning märgata asju enda ümber. Elu on palju huvitavam, kui Sa nina oma kingapealtelt üles tõstad ja avatud silmadega ümbrust vaatama hakkad!

Ka see on kommunikatsioon, siinkohal kasutusel populaarne mehenimi Leslie Inglismaal

Märkamiseni,
Liisi

Stardipauk

Ja nii see algab..

Koolitöö raames pidin lõpuks alustama oma blogi, mis mul hoolimata suurest populaarsusest eelkõige laiskuse tõttu kunagi pähegi tulnud ei ole.

Minu nimi on Liisi, olen 21-aastane ja elan hetkel Tallinnas. Tulin septembri alguses tagasi Inglismaalt, kus veetsin Erasmuse programmi raames aasta oma elust ja õppisin uhke nimega University of Central Lancashire'is. Ülikool asub Prestonis ning enamuse ajast pendeldasingi Manchesteri ja Prestoni vahel, sest töötasin kooli kõrvalt ettekandjana restoranis Annie's, mille avas alles hiljuti inglise populaarse seebi Coronation Street staar Jennie McAlpine.

Hetkel on mul teoreetiliselt käsil viimane aasta Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö üliõpilasena, praktikas aga naudin tudengistaatust hoolimata kõikidest ilusatest plaanidest arvatavasti veel poolteist aastat. Õppimise kõrvalt teen aeg-ajalt tööd ajakirjale Mari ning veedan palju aega ka välismaal, sest reisimine on minu suur kirg.

Põhikooliaastaid sain nautida Gustav Adolfi Gümnaasiumi range valve all ja pärast seda suundusin Kadrioru Saksa Gümnaasiumisse lisaks prantsuse keelele ka saksa keelt omandama. Iseenda ja  eriti oma (vägagi keeltelembelise ja enda arvates(!) multilinguaalse) ema suureks õnnetuseks on aastaid tuubitud prantsuse keel natuke unustustehõlma vajunud, ent kõvasti lihtsamast saksa keelest (mille õppimise vastu algselt hirmsasti olin ja suuri krokodillipisaraid valasin, sest rootsi keel tundus mulle palju toredam) on palju kasu olnud. Olen töötanud nii turismiinfopunktis vanalinnas kui ka transpordikoordinaatorina meie oma väikeses kruiisisadamas, kus keelteoskus on kullahinnaga.

Tulevikus vaatan hetkel pigem ajakirjanduse poole, kuigi pole välistatud, et hakkan oma erialal töötama. Nii nagu kõikidel noortel on ka minul suur soov maailma avastada ja võimalikult kaua nö kohustustevaba olla. Poole vinnaga pole midagi mõtet teha, mistõttu ei ole veel otsustanud, kes minust "suureks saades" saab.

Kuna kõik tööotsad ja ka ala, mida õpin, põhinevad eelkõige kommunikatsioonil, siis tahtsin end natukene lisaks enda imelisele intuitsioonile ka harida.  Esimese loengu põhjal tundub kursus huvitav ja praktiline, mis üllatuslikult on Eestis kõvasti juurdunud kuivale tuupimisele vastupidine ja vägagi tervitatav. Loodetavasti arenevad sellise lähenemisega eelkõige kriitikameel ja julgus lisaks oma arvamuse nina alla pobisemisele see ka välja öelda.

Ootan põnevusega loengutes tekkivaid arutelusid ning erinevaid vaatenurki, mis alati avatud inimeste maailmapilti arendavad.

Lisan ka paar pilti, et lisaks kahtlemata hirmhuvitavale lugemisele silmailu samuti nautida saaks.

Vahetusüliõpilase raske elu

Taasühinemine oma suure armastusega

Alati tuleb leida laps iseendas

Järgmise korrani,
Liisi